"Nähtus" nimega Kino-Hans räägib väikese kino muredest ja rõõmudest
„Meil Märjamaa kinos "Helk" on läinud viimasel kolmel aastal üsna hästi. Kolme aasta eest oli remont, maja sai siis uue väljanägemise ning uue tehnika," räägib Hans. Kaldpõrandaga saalis on üheksas reas 111 istekohta.
Kino-Hansule teeb muret digiajastu. „Ühe kinosaali digitaliseerimiseks on vaja kuni 80 000 eurot, kust see raha võetakse. Suuremad kinod on digisüsteemile üle läinud ning laenutajad saavad nende vajadused kenasti rahuldatud. Vanu, 35mm filmikoopiaid, tehakse samuti, kuid nende ootejärjekord on pikk, eriti lastefilmidega, mida kõik Eesti kinod saada soovivad," on Hans murelik.
„Eestis on digile üle läinud Solaris, Coca-Cola Plaza, Astri, Ekraan ja Cinemon, teised on kõik tavalised kinod. Nõukogude ajal oli meil üle 600 kino näitamise koha, nüüd ei ole rohkem kui 40-43. Kui tuleks riiklik toetus kõikide kinode digitaliseerimiseks, siis oleks meilgi lootust," loodab Hans.
Filmivalikut Hans ise teha ei saa, kõik on lepingutega paika pandud: „Meil tuleb võtta 115-124 filmi aastas. AS Forum Cinemas käest võtame kõik olemasolevad filmid, ACME Filmist vähem. Tallinnfilmist võtame samuti kõik maaletoodud linateosed, mis on suures osas PÖFFi kava filmid. Paraku on neil väike menu, vahel on olnud ka alla ühe vaataja kolme seansi kohta. Estinfilmist tuleb samuti Euroopa toodang. Märjamaale jõuavad filmikoopiad ELS-i või Cargobusiga," kirjeldab Hans.
On filme, mida ei tule keegi vaatama
Igal nädalal näidatakse Märjamaa kinos kolme erinevat filmi. Kino töötab kolmapäeval, reedel ja pühapäeval, igal päeval kolm seanssi. Nii näidatakse igat filmi maksimaalselt kolmel korral.
Eelmise aasta enim vaadatud filmid Märjamaa kinos olid „Rapunzel"; „Autod-2" ning „Lotte ja kuukivi saladus"
Varasematel aastatel on Hansu teada populaarsemad olnud „Vanad ja kobedad saavad jalad alla"; „Nimed marmortahvlil" (2002); „Kevade" (1968); „Viimne reliikvia" (1969) ning „Helisev muusika" (1972)
2011. aastal leidus ka neid filme, mis kogusid kolme seansi peale kaks või isegi alla selle vaatajaid:
Kahe vaatajaga: „Kobras" (USA), peaosades Mel Gibson ja Jody Foster; „Tomboy" (Prantsusmaa); Uus Maailm (Eesti).
Ühe vaatajaga: „Columbiana" (USA), „13" (USA), „Turnee" (Prantsusmaa).
Alla ühe vaataja (Hans ise ütleb nii - toim.): „Võitleja" (USA), peaosas Mark Wahlberg; Müramuusika (Rootsi-Prantsusmaa) ja „Kolm" (Saksamaa), mõlemad 2010. aasta PÖFFi filmid.
Kes on Hans Veimann ehk Kino-Hans?
Hans on sündinud 26. augustil 1952. aastal Märjamaa vallas Sõtke külas Loigu talus. Peres kasvas viis last. Isa oli II grupi sõjainvaliid, ema lüpsja. Koolis on Hans käinud Märjamaal. Ta on kaitseliitlane, auastmelt kapral.
Kinomehaanikuks sai Hans juhuslikult. Filmid talle küll meeldisid, aga kodust ei lastud teda just tihti kinno. Iga kord oli suur kauplemine. „Need korrad, kus sain minna võin näppude peal ära lugeda. Ükskord kui minna sain, oli parasjagu vanem-kinomehaanik Hugo Viisma asendajana puldis minu tuttav Kalev Leinpere. Ta kutsus mind üles ja pani mind istuma subtiitrite näitamiseks mõeldud aknaauku. Siis pakkus Kalev välja, et kui juhtun kinno, siis tuleksin iga kord aparaadiruumi. Oli 1970. aasta ning viimasel minutil oli päris raske kinopileteid saada, seega oli see hea võimalus siiski kinno saada. Järgmisel korral läksingi üles ning Kalev pani mulle filmirulli pihku, et proovi aparaadile peale panna. Sain kolme õhtuga selgeks juba ka selle, kuidas filmi aparaadilt aparaadile märkide järgi üle lasta," meenutab Kino-Hans.
Juuliks oli mees enda sõnul paberiteta kinomehaanik valmis. Aastate jooksul sai ta I-kategooria kinomehaanikuks.
Märjamaa vallas öeldakse, et Kino-Hans ei ole inimene, ta on nähtus.
Lemmikfilmid:
„Kevade"
„Suvi"
„Sügis"
„Siin me oleme"
„Vanad ja kobedad saavad jalad alla"
„Helisev muusika"
„Viimne reliikvia"
„Politseiakadeemia"
„Mehed ei nuta"
„Noor pensionär"
Autasud:
II klassi teenetemärk 2006. aastal
III klassi teenetemärk 2009. aastal
Märjamaa valla II klassi hõberist 2011. aastal
Kultuuriministeeriumi aastapreemia 2006. aastal
Lisaks palju erinevaid tänukirju