Naisteklubi Kolmapäev käis romantilisel rannateel sotsiaalset ettevõtlust otsimas
Juba talvel arutlesime juhatuses, et peaksime tulevikus, kui valmib meie Loomeait, hakkama tegelema sotsiaalse ettevõtlusega. Malle poolt kevadel Räpina loomemajas nähtu-kogetu andis plaanidele-mõtetele hoogu juurde.
Sotsiaalsed ettevõtted loovad oma kogukonnas ja ühiskonnas väärtust, mida enamasti keegi teine ei taha, oska ega suuda pakkuda. Tegeldakse mingi ühiskondliku probleemi lahendamisega või sotsiaalse hüve loomisega läbi ettevõtluse, panustades kogu teenitud raha ühiskonna kasuks. Kokkuvõttes peaks tulemuseks olema õnnelikumad inimesed ning elujõulisem majandus.
Kui mingis valdkonnas kogemused puuduvad, tuleb nende hankimisega lihtsalt kusagilt peale hakata. Nõnda leidsimegi interneti avarustest MTÜ Tahkuranna Naisseltsi, keda võiks teekonnal sotsiaalse ettevõtlusega tegelemise poole eeskujuks võtta.
Tahkuranna Naisselts tegutseb Tahku Tares - külakeskuses, mis on suures osas renoveeritud projektirahadega, mis saadud PRIA külade uuendamise ja arendamise investeeringu toetamise meetmest. Ruumide sisustamiseks on toetust saadud Kohaliku Omaalgatuse Programmilt.
Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt saadud toetuse abil on MTÜ Tahkuranna Naisselts valmis saanud ka kohalikku kogukonda kaasava sotsiaalse ettevõtluse äriplaani Tahku Tarele. Loomulikult on külakeskuse renoveerimistöid toetanud Tahkuranna vald, kes on oma abikäe ulatanud ka maja ülalpidamiseks.
Tahkuranna Naisseltsi tublid naised olid lahkesti nõus meid vastu võtma ja meiega oma sotsiaalse ettevõtluse alaseid kogemusi ja mõtteid jagama. Nii otsustasime kirjutada projekti, mis lisaks õppesõidule sisaldas ka töötubade läbiviimist kodualevikus eksperdi juhendamisel sobivaima tegutsemissuuna väljaselgitamiseks. Projekti paraku ei rahastatud. Ega sellepärast veel plaanid teostamata ei jäänud - otsustasime, et sõidame Pärnumaale ja korraldame kodualevikus töötoad omal kulul. Mõeldud-tehtud.
Tahkurannas olidki meid vastu võtmas sealse naisseltsi liikmed eesotsas esinaise Renate Lind'iga. Esmalt tutvustati meile Tahku Taret, selle renoveerimise ajalugu ja eesseisvaid töid. Renate Lind rääkis, et vastavalt äriplaanile on nende pakutavad teenused seotud nii õppeköögi, käsitöökoolituste kui ka toitlustusega. Naisselts korraldab majas erinevaid koolitusi ja õppepäevi, sisustatud on käsitöö näituse-müügituba, korraldatavad üritused on mõeldud kogu valla rahvale, mitte ainult naisseltsi liikmetele.
Kui hommikukohv maja hubases kohvikus oli joodud ja ruumid üle vaadatud, viis naisseltsi esinaine meid väikesele ekskursioonile. Külastasime Võiste Saviaugu talumuuseumi. Muuseumi peremees on kuldsete kätega: peale vanavara leidub hoovis põnevaid isenikerdatud kujusid. Ühes hooneist on kokku pandud Massiarus asunud tuuliku osad. Kollektsioonis on palju tarbeesemeid, eriti merendusega seotud asju. Olemas on ka terve laev.
Külas imetlesime ühe naisseltsi liikme koduaias lõputuid kurke ja tomateid täis kasvuhooneid ning lilleaeda. On ju Tahkuranna ammusest ajast tuntud kurgikasvatamise poolest, mis sai alguse juba 1870. aastal, ning seal on olnud kunagi ka oma kurgisort Tahkuranna muuromi. Tahkuranna vallas on sündinud Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts, kelle mälestusparki ja ausammast käisime samuti vaatamas. Hoopis halvas seisus ja kuidagi mahajäetuna tundus mere kaldal punastest tellistest ehitatud Tahkuranna kirik, kus president Päts on ristitud.
Käisime ka naisseltsi algatusel rajatud uhke laululavaga peoplatsil. Märkamatult oligi käes lõunaaeg. Lõunat pakkusid meile ikka needsamad naisseltsi tublid kokad oma kaunis Tahku Tares. Lahkudes leppisime kokku edasises koostöös, mille avalöögiks saab Tahkuranna naiste külaskäik Vastse-Kuustesse. Esimene kokkusaamine nende tublide naistega andis meile väga palju huvitavat ja kasulikku teavet, kuidas edaspidi oma tegevusi kavandada - just Loomeaida ja sotsiaalse ettevõtluse osas.
Sotsiaalse ettevõtluse teema selleks korraks ammendatud, võtsime suuna Kabli poole. Kuulsad kapten-reederid ja purjelaevade ehitajad tegid väikese Kabli küla üle maailma tuntuks juba 150 aastat tagasi. Seepärast külastasime kõigepealt kapten-reeder Jakob Marksoni häärberit, kus kapteni lapselaps (nüüd juba 80aastane vanaproua) rääkis jutte tollest kaugest ajast ning perenaise valmistatud tee ja koogi kõrvale nautisime väikest koduoreli kontserti. Vanaproua hobiks on nukkude riietamine endavalmistatud rahvariietesse ning küpses eas hakkas ta maalima laeva- ja merepilte. Andis ikka imestada tema heatahtlikkust, sõbralikkust ja elujanu.
Sel päeval juba küllalt nähtud, aeg puhata. Kus on veel parem paik, kui mitte otse mere ääres. Meie ööbimispaik Tuisuliiva puhkemaja oligi Kabli liivarannast vaid paarikümne meetri kaugusel. Seadsime end sisse, meie käsutuses oli kogu puhkemaja kompleks koos sauna, välibasseini ja grillimajaga. Panime sauna küdema ning šašlõkipanni tulele. Küpsetusmeistrid olid meil omast käest võtta - meie tubli bussijuht Peeter ei olnud sugugi väsinud ning koos Kuuloga olid nad rõõmsalt nõus meid teenindama.
Veetsimegi Tuisuliival aega kuni pühapäeva lõunani. Seejärel keerasime bussinina Läti suunda ja sõitsime Eesti piiri lähedal asuvasse väikesesse Ainaži (Heinaste) linna, mis kunagi lühikest aega kuulus ka Eestile. Koos kohaliku giidiga jalutasime mööda linna peatänavat, kus igal omamoodi ja huvitaval majal on oma lugu. Külastasime merekooli muuseumi, mis asub kunagises Baltimaade esimese merekooli hoones.
Lõpuks jalutasime Heinaste põhjamuulil, mis valmis 1928. aastal ja millel osaliselt kulges kunagi kitsarööpmelise (750 mm) raudtee haru. Muul on umbes 660 meetrit pikk ja paikneb kaguloode suunas. Kaugus Eesti piirist on vaid 70-90 meetrit.
Ja hakkasimegi kodu poole sõitma. Väike vahepeatus kokkuvõtete tegemiseks ja pikniku pidamiseks kauni Rae järve ääres metsade keskel.
Kojusõit möödus kiiresti, sest jututeemasid nähtust ja eesootavast jagus küllaga.
Täname vastutulelikku bussijuhti Peetrit, abilist Kuulot ja kogu rõõmsameelset reisiseltskonda. Olid ilusad ja huvitavad päevad.
