Näiteid ookeani tagant, kuidas tulla toime põllumajandus- ja aiandusettevõtluses
Aiandus ettevõtlusena on olnud minu elu põhiosaks pea 35 aastat. Sestap olen jõudnud äratundmisele et kogemused on hädavajalikud ning palju valutum on õppida teiste vigadest.
Kogetu on kulunud marjaks ära nii oma ettevõtluses kui ka nõuannetes teistele samas valdkonnas tegutsejatele läbi Eesti põllu-ja maamajanduse nõuandeteenistuse võrgustiku, kus ma konsulendi ametit pean. Siit ka käesoleva kirjutise temaatika, mis põhineb mulle osaks saanud võimalusel osaleda “meretaguses” enesetäienduses.
Igal aastal võimaldab USA valitsuse sponsoreeritav “Cochran Fellowship Program” taotleda spetsialistidel erialast täiendõpet USA-s. Programm hõlmab erinevaid maailma piirkondi ning eesmärgiks põhiliselt arenevatele riikidele USA põllumajanduse kogemuste tutvustamine. Seekordne Kesk- ja Ida-Euroopa õppegrupp oli kolmeliikmeline ja koosnes Eesti, Horvaatia ja Sloveenia esindajaist. Meie jaoks koostatud programm hõlmas mahetootmist erinevates põllumajanduse (peamiselt aianduse) valdkondades, nõuandetegevust, seenekasvatust ja põllumajandustoodangu töötlemist-turustamist. Koolituse põhirõhk oli näidata, kuidas majanduslikult toime tulla küllastunud turu ja terava konkurentsi tingimustes.
Tootja on huvitatud kasvavast turust ja väiksemast konkurentsist ning tarbijatoodangust, mis ei sisaldaks kaasaegse keemia ja biotehnoloogia saavutusi.
USA Põllumajandusdepartemangus (sama, mis meil põllumajandusministeerium)Washingtonis tutvustati mahetootmist reguleerivat seadusandlust. Samas toimus ka senaator Thad Cochrani auks korraldatud vastuvõtt ning “Cochran Fellowship” programmi 15. aastapäeva tähistamine.
Juba kümmekond aastat püütakse ökoloogiliselt puhta tootmise nõuete osas saavutada üksmeelt. Probleeme tekitab küsimus: mis on mahetootmises lubatav ja mis mitte, ning siin on igal organisatsioonil oma seisukoht. Mahetootjad ise on seadusest huvitatud, sest nõudlus kasvab 4-5 protsenti aastas ja mahetoodang vajab tavatoodangust eristamist.
Programmi põhiosa viidi läbi Pennsylvania osariigis State College väikelinnas koostöös seal asuva Pennsylvania Riikliku Ülikooliga. Pennsylvania osariigil on pikaajalised põllumajandustraditsioonid, seal on parasvöötmeline kliima ning tegutseb palju keskmisi ja väikeettevõtjaid, olles seega tingimustelt Eestile küllalt sarnane.
Eristu massist
Esimene väljasõit pärast ülikooliga tutvumist viis Leola põllumajandusturule, mis sisuliselt kujutas endast amišite toodanguoksjonit ja mida korraldati vanade traditsiooni kohaselt –oksjonihaamriga mees kiirelt pakkumisi vuristamas. Amišid on unikaalne elanike grupp USA-s. Piltlikult öeldes on nad oma kella peatanud 19. sajandi lõpul / 20. sajandi algul. Nad ei tunnista elektrivoolu ega mootorsõidukeid.
Kui näiteks mõni amiši kogukond otsustab, et ilma traktorita siiski ei saa, peab traktor olema tingimata raudratastega. Kuid kus vähegi võimalik, kasutatakse käsitööd, hobuseid ja hobukaarikuid-vankreid-põllutöömasinaid. Samal ajal on amišitel kasutuses enamus keemia ja biotehnoloogia saavutusi – uusimatest taimekaitsevahenditest ja geneetiliselt muundatud põllukultuuridest hormoonpreparaatide kasutamiseni loomakasvatuses.
Tutvumisest amišite eluviisiga koorus välja esimene õppetund konkurentsiühiskonnas toimetulemiseks: oma töö tulemust on võimalik müüa, kui see eristada analoogidest ja muuta atraktiivseks.
Sarnast lähenemisviisi kasutavad ka mitmed teised tootjad ,näiteks ortodokssed juudikogukonnad. Juudi traditsioonide kohaselt valmistatud toodang kannab märget “kosher” ja on hinnatud ka väljaspool juudi kogukondi, kusjuures tarbija on sageli nõus selle eest maksma mitmeid kordi kõrgemat hinda võrreldes tavatoodanguga, sest“kosher” toodang tähendab kõrget kvaliteeti. Meie poolt külastatudettevõttes olid tööl rabid New Yorgi juudi kogukonnast ning neile oli firma poolt ettenähtud minibussid tasuta kasutamiseks ja usuliste traditsioonide kohaselt ehitatud-sisustatud majad kohapeal ööbimiseks. Busse said töölised kasutada perede juurde sõiduks nädalavahetustel. Kõike seda tehti “kosheri” kui kaubamärgi ehtsuse tagamise nimel. Kui mainitud tehases töötas ligi 300 inimest, siis ettevõtte tutvustuses mainiti, et Euroopas tuleb analoogilise toomismahuga toime 15 inimest. Sellele vaatamata on ettevõte konkurentsivõimeline– “kosher” kaubamärk tagab piisavalt kõrge hinnataseme ja järjest kasvava nõudluse.
Oma koha päikese all oli kindlustanud ka farmer, kelle põhitegevuseks oli idamaiste köögiviljade ja maitsetaimede kasvatamine. Paarkümmend aastat tehases töötanud mees leidis äkki, et iseenda peremeheks olemine kaalub üles paljud muud hüved ning otsus saigi tehtud.
Liisk idamaiste aiakultuuride kasvatamise kasuks põhines eeldusel, et need ameerika elanikkonnagrupid, kes pärinevad hommikumaadest, ennekõike Hiinast, vajavad neile traditsioonilisi ja harjumuspäraseid põllu- ning aiasaadusi. Samuti vajavad sedalaadi toodangut Hiina restoranid üle maa. Antud ettevõtjale on konkurentsieeliseks nõutava toodangu kättetoimetamise kiirus võrreldes imporditavaga. Oma ettevõtmise edukuse kohta ütles mees, e trikas ta pole, aga võlgu ka pole ning tuleb omadega kenasti toime.
Mahe võidab kliente
Üle maailma kõige levinumaks järjest kasvavat nõudlust omavaks kaubaartikliks on siiski mahetoodang. Riigi seisukohalt aitab sisuliselt ekstensiivne tootmismeetod lahendada tööpuuduse ning ületootmise probleemi põllumajanduses. Tootja on huvitatud kasvavast turust ja väiksemast konkurentsist ning tarbija toodangust, mis ei sisaldaks kaasaegse keemia ja biotehnoloogia saavutusi. Loomulikult eeldab selline toodang keskmisest jõukama tarbijagrupi olemasolu, sest tavatoodanguga võrreldes suurem töömahukus kergitab ka tootjahindu.
Aianduskultuuridega tegelevad farmid, mida meie külastasime, olid kõik meie mõistes keskmise suurusega (umbes 10 ha põldu) ja püüdsid riski hajutamiseks anda võimalikult laias sortimendis toodangut. Seega oli tegu piltlikult öeldes puu- ja köögiviljakauplustega, kus saadaval kõik võimalik. Turustamisvariandid ulatusid hulgivahendajatest kuni kohalike farmeriturgudeni ja isiklike tee-äärsete kauplusteni välja, nii et kohati päris sarnane Eesti oludele. Suurtesse supermarketikettidesse jõudmine on üksikettevõtjale ilma hulgivahendajata pea võimatu. Juba ainuüksi oma firma nimega koha saamine kaupluseletil maksab ca 60 000 dollarit. Tarbija aga on mahetoodangust sedavõrd huvitatud, et sellised farmerite müügikohad otsitakse üles ning sageli astutakse ka ettemaksuga tootjate püsikliendiks, mis tagab aasta jooksul kokkulepitud koguse mahedat aed- ja puuvilja. Tarbija arvates on siis kindel, et toodanguga ei ole vahepeal seitset sinist imet tehtud. Loomakasvatuse valdkonnas on mahetootmine siiski rohkem spetsialiseeritud ning sageli on ettevõtte osanikuks või omanikuks ka söödatootja, sest näiteks mahemuna tuleb ainult mahesööta saavalt kanalt. Ka turustamine on põhiliselt orienteeritud hulgivahendajale. Hinnatase on aga tavatootmisega võrreldes ligi kahekordne.
Seenekasvatus areneb
Üks kiiresti arenev tootmisharu Ameerikas on seenekasvatus. Enamus selle riigi seenetoodangust– ligi 60 protsenti – tuleb Pennsylvania osariigist. Selgus, et Pennsylvania riiklik ülikool on tööstuslikule seenetootmisele suunatud teadusuuringute eesotsas. Seenekasvatus on selles maailmajaos küllalt uus – selle ajalugu võib mõõta vaid mõne aastakümnega –, kuid uudse tootmisnišina levib kiiresti. Traditsioonilisele šampinjonile lisandub järjest senini õhtumaades vähetuntud liike nagu shiitake ,maitake, reishi jt, mis omavad lisaks kulinaarsetele väärtustele ka raviomadusi, olles seega turustusotstarbelt mitmekesisemad.
Tarbija nagu alati suhtus algul uudsesse toodangusse ettevaatlikult, kuid praeguseks on järjest enam huvitatud oma toidusedeli mitmekesistamisest. Kogemusi Eesti tingimustesse üle kandes võib väita, et meil on veel mitmeid võimalusi põllumajanduses oma koha leidmiseks.
On valida, kas jätkata vanaviisi, ressursse kurnates ning toetustele lootes, või välja töötada oma kaubale uus turundusstrateegia, tegelda tootmise mitmekesistamisega, et hajutada riske või otsida alternatiive ja uusi tootmisnišše.
