Aleksander Mältoni esimene kokkupuude Kiidjärvega oli 1949. aasta suvel, kui märtsiküüditamise järel tühjaks jäänud Haavassaare talu anti Vanemuise teatrile puhkekoduks. Näitleja veetis koos perega seal kaks suve. 1951. aastal kutsus sõber ning kirglik kalamees Gustav Adolf Kantsler Mältonite pere enda juurde laka peale suvitama. Kohalikud õhutasid Mältonit Kiidjärve kaldal tühjalt seisvat professor Piibu maja ostma, kuid tema jäi kindlaks oma põhimõttele - tema võõrast vara ei taha, äkki ajad muutuvad ja kes teab, mis võib veel juhtuda...

Mältoni tihedam side Kiidjärvega sai alguse 1958. aastal. Näitleja ostis 0,15 hektari suuruse võsastunud maatüki Kiidjärve pargi lõunapoolses servas, kus asus ka tühi kapitaalremonti vajav aiamaja. Aedniku poja ja pojapojana rajas ta krundile rohkete ilupuude ja -põõsastega ning püsililledega kauni aia. Mältonite suvekodu ehk Villa Hortensiat on külastanud vanemuislased Elmar Salulaht, Salme Kuik ja Vambola Kurg, maalikunstnik Elmar Kits, lavastaja Voldemar Panso koos stomatoloogist abikaasaga, kirjanik Leo Metsar, tantsija Eduard Põltsamaa, dirigent Raivo Kursk ja paljud teised kultuuriinimesed.

1959. aastal tekkis Mältonil tõsine huvi gladioolide vastu. 1966. aastaks kasvas tema aias üle viiekümne gladioolisordi. Kiidjärvel sai Mältonist ka mesinik. Esimese mesilastaru kinkis talle kolleeg, Vanemuise trompetist August Metsa. 1974. aastal oli Mältoni mesilas juba üheksa taru, mis andsid sügiseks rekordilise meesaagi.

Aleksander Mältoni professionaalsel juhendamisel hakkas Kiidjärvel tegutsema näitering. Kiidjärve pargi vabaõhuteatris valmis kaheksa lavastust: A H. Tammsaare "Vargamäe" (1963), T. Pakkala "Parvepoisid" (1964), E. Vilde "Pisuhänd" (1965), B. Brechti "Härra Punttila ja tema sulane Matti" (1966), A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees" (1968), A. Kitzbergi "Enne kukke ja koitu" (1969) ja "Püve talus" (1970), A. Kivi "Nõmmekingsepad" (1971). Jumestajaks oli ENSV teeneline kultuuritegelane Paul Kangro, tantsuseadeid tegi Eduard Põltsamaa. Etendused said suure publikumenu osaliseks, anti ka külalisetendusi mujal Põlvamaal. 1965. aastal saadi esikoht Põlva rajooni näiteringide ülevaatusel ning 1971. aastal I koht Põlva rajooni kunstilise isetegevuse ülevaatusel kultuurimajade grupis.

Konverentsil tegid ettekande Mältoni biograafiat uuriv Renee Remmel (teemaks "Aleksander (Lex) Mälton ajas ja ruumis"), teatriajaloolane Kalju Haan ("Aleksander Mälton rollide peeglis") ja Vanemuise näitleja Raivo Adlas ("Aleksander Mälton kolleegina"). Esitleti Kiidjärve Küla Seltsi uut koduloolist väiketrükist "Aleksander Mälton - Eesti näitleja ja Vabadussõja veteran" (koostajaks Urve Vool). Näitleja tütar Lea Trikkant tutvustas isa elu ja tegevust kajastavat näitust, mida saab Kiidjärve raamatukogus- seltsimajas vaadata 30. septembrini. Kiidjärve segaansambel "Laulurõõm" Tiiu Otsuse juhendamisel esitas Mältoni auks laulud "Metsateel" ja "Kui mu vanaisake". Viimane pärineb Stanislaus- Zelleri operetist "Linnukaupleja", milles ka Aleksander Mälton kaasa tegi.

Konverentsil osalejatel oli meeldiv võimalus tutvuda Mältoni kunagise suvekoduga, kus praegu elab tema tütre pere. Endiselt õiterohkes ja mesilassuminat täis aias oli rikkaliku suupistelaua juures mõnus meenutada papi Mältonit, nagu kohalik rahvas teda kutsus. Ettekannetest ja sõnavõttudest jäi kõlama, et Mälton oli intelligentne, härrasmehelik, eriliselt sugestiivse häälega niinimetatud vana kooli näitleja, keda kasutati palju ka kuuldemängudes. Kohalikud meenutasid Mältonit kui rahulikku, sooja ja sõbralikku inimest, kes suutis Kiidjärvel tõelise teatriime korda saata.

Austusavaldusena kunagistele suurejoonelistele lavastustele esitas Kiidjärve näiteseltskond Kalevi talu õues Jaan Tätte näidendi "Latern". Lavastas Heido Sinivee, lavastaja abiks oli Katrin Peil, muusikalise kujunduse eest hoolitses Karin Ustav. Mängisid Maarja Liba, Ivo Vals, Urmo Haidak, Inge Kalle ja Lembit Rätsep.

Konverentsipäeva teokssaamist toetasid Kohaliku Omaalgatuse Programm ja Vastse- Kuuste vallavalitsus, projektijuht oli Katrin Peil.