Rehemaja kajastatakse kui erinevate distsipliinide uurimisobjekti. Kindlasti kuulvad traditsioonilised maamajad arhitektuuriajaloolaste ja etnograafide huviorbiiti. Nii antakse ülevaade rehemajade kujunemisloost. Samas on üks osa uurijad püüdnud rehemajade olemuseni jõuda, arvutades rehetubade keskmist pindala ja hoonetüüpide esinemissagedust - nii võime rääkida ka rehemajade statistikast. Hoone soojuspidavust ja külmasildu analüüsida aitavad termopildid lisavad rehemajale füüsiku perspektiivi. Ehk ergutavad termopildid inimesi mõtlema sellele, et kindlasti leidub ka nende kodudes mõni nurk või seinapragu, millest soojus mühinal välja pääseb. Meelde tuletatakse, et inimesed pole majade ainsad elanikud ning nii, nagu inimesed mõjutavad oma ümbritsevat keskkonda, jätab ka erinevate putukate, näriliste ja seente elutegevus jälje. Nähes, kui hävitavalt putukad puidule mõjuda võivad, kontrollitakse ehk ka enda maja üle ega palkidel pole kurjakuulutavaid augukesi ja reetlikku heledat puru. Rehemaja kui sümboli muutumist ajas aitavad hästi markeerida mitmete kunstnike teosed. On tähelepanuväärne, et kuigi juba ammu puudub praktiline põhjus rehemajade ehitamiseks, püstitatakse veel 21. sajandilgi hooneid, mis ühel või teisel moel meenutavad traditsioonilist taluarhitektuuri.

Näitus jääb Harjumaa Muuseumis avatuks kuni 18. septembrini. Näituse on koostanud Liisi Taimre ja kujundanud Marili Toome ja Malle Valli.Näitus on valminud Euroopa Regionaalarengu Fondi Kesk-Läänemere INTERREG IV A programmist finantseeritava projekti „Tervislik ja energiasäästlik elukeskkond ajaloolistes elumajades (HELTH)" toetusel.  www.helthproject.