Näitus “Kirovist Kuulini”
Kahte ruumi on mahutatud, õigem oleks öelda oskuslikult kokku surutud Eesti kuulsaima kolhoosi ajaloo uuenenud ekspositsioon. Juba enne näituse avamise täpset aega istusid ekspositsiooniruumis laua ümber endised kirovlased, hallipäised härrad ja üks daam, kelle jaoks selle ruumi sisu on palju enamat kui vaid järjekordne näitus. Ja kui muuseumirahva avasõnad olid öeldud, jätkas juttu üks tuntumaid ja tegusamaid endisi kolhoosiliikmeid Kaljo Alaküla, kelle sõnul kuulub kolhoosi esimehe Oskar Kuuli aurahast - Kuldtähest - kaks või kolm haru esimehe abikaasale Elvi Kuulile, kes "hoidis tagala korras". Alaküla meenutas, kuidas Oskar Kuul rääkis, et on arenenud maad ja arengumaad.
Esimesed toodavad toorainet, teised lõpp-produkti. Kuul olevat öelnud, et tahab hakata kolhoosis lõpp-produkti tootma, ning Alaküla vastanud, et see ei ole kolhoosile jõukohane.
Ometi sai Alaküla sõnul majand jalad alla suitsutatud sproti poolfabrikaatidega. Mida kõike kolhoosis lisaks kalapüügile ja kalatoodetele tehti, seda saab näha äsjaavatud näitusel ja see valik on uskumatult lai.
Stendidel on kolhoosi ajalugu nii fotode kui ka tekstide kujul, televiisorist jooksevad 1970ndatel filmitud kaadrid kolhoosist, selle tootmisüksustest ja inimestest - kõik kokku annab ka välismaalasest külastajale ülevaate omaaegsest suurtootmisest, omainimestele toob see meelde endisi aegu. Polnud siis ime, et kokkutulnud kümmekonnal endisel kirovlasel oli palju meenutada.
"Poisid, kuulake!" alustas aegajalt Alaküla, kel jäi vähe mahti, et kohvi juua, sest mälestusi tuli tal nagu varrukast. Ta suutis ka mõnda sellest seltskonnast üllatada, teatades, et Kirovi kolhoosil oli isegi Ukrainas oma tootmisbaas. Seal külvati maisi ja müüdi seda samas kohapeal.
"See oli uskumatu, mida kõike siin tehti," rääkis Alaküla ja tsiteeris endist Nõukogude Eesti riigipead Bruno Sauli, kes oli öelnud, et "See oli Viimsi poolsaare sotsialismi ime".
"Kuul oli vägev mees, kordumatu vend," iseloomustas Alaküla oma kunagist ülemust. "Kui õige asja eest võitled, ei tohi sein olla kõvem kui pea," oli Oskar Kuul tavatsenud öelda.
Elvi Kuul rääkis, kuidas ta abikaasa 36 aastat kolhoosi juhtides ei osanud ega tahtnud puhata ja vaid korra 1982. aastal tõepoolest perega koos puhkas.
Mida tundis mees peale pensionile jäämist, kui muutuste tuuled juba puhusid ja asjad ei edenenud enam nii, nagu tema oli käima tõmmanud, seda võib vaid aimata. Pöördelisel ajal, kui Oskar Kuul ei olnud enam tüüri juures, tabas teda infarkt ning veidi üle aasta hiljem teine, viimane. Hea, et ta ei näinud kõike seda, mis toimus järgnevatel aastatel Kirovi kolhoosi maade ja varadega.
