Sakslase Andreas Heinecke loodud ja aastatega sadadeks väljapanekuteks kasvanud näituse ideeks on külastaja sukeldada 45-60 minutiks täielikku pimedusse, pakkudes avastamiseks nii nähtamatut keskkonda kui ka omaenese peidetud võimeid.

Turvatunde kindlustab hämmingus ekslejale aga sõbralik juhendamine pimedatelt giididelt, kellele valguseta maailm on igapäevane ja kodune. Korraga vahetuvad sotsiaalsed rollid ja pimedad pole enam abivajaja rollis – vastupidi, siin on nad ise juhiks ja toeks hoopis nägijatele. Dialoog pimeduses – see pole mitte ainult dialoog sõbraliku giidihäälega, vaid suuresti ka iseendaga.

Eelmise aasta juulist detsembrini oli sama näitus avatud Tartu Lõunakeskuses asuvas AHAA teaduskeskuses.

Kuulnud, et Tartu näitusele käib giidiks ka Kõo mees Lembit Roosileht, otsustasime Lembituga tema giiditööst ja näitusest pikemalt rääkida.

Lembit on põdenud pikki aastaid suhkruhaigust, mis on jätnud pöördumatud kahjustused tema tervisele. Viimased aastad on ta praktiliselt pime. 2008.a. jaanuaris siirati Lembitule doonorneer, mis tõstis elukvaliteeti tunduvalt, kuid tõi kaasa hädad immuunsüsteemiga – organism on vastuvõtlik igale pisimalegi nakkusele.

Kuidas Sa Tartu näitusele giidiks sattusid?

2008.a., kui olin Viljandimaa Pimedate Ühingu esimees, tegime pimedatele arvutikursused ja hakkasime Skypeis suhtlema teiste vaegnägijatega. Skypes tekkisid kontaktid Tartu inimestega. Esialgu sai niisama lobisetud ja küllap nad siis arvasid, et minu lobisemishimu oli nii suur, et selle eest võiks lausa palka maksta. Kui näitusele giidide leidmiseks korraldati konkurss, siis nad pakkusid mulle ka, et kandideeri. Pelgasin esialgu küll, et ei oska isegi õieti liikuda, aga läksin ikka kohale. Olin enne sellest näitusest kuulnud ja mul oli juba omi mõtteid, kuidas seda näitus teeksin. Ma meeldisin ja sobisin neile. Tartu näitusele võeti 16 pimegiidi tööle. See on vast üks Eesti suuremaid ettevõtteid, kus nii palju nägemispuudega inimesi korraga tööd on saanud.

Kuidas Tartus liikumisega hakkama said?

Vanast ajast nägijana tuttavat marsruuti pidi oli bussijaamast tööle minek lihtne. Mina olen päris pimedatega võrreldes veidi hellitatumas olukorras, ma näen valgust ja kui on hea valgus, siis aiman ka mingisugust varju. Teised on ju täispimedad, kui nemad saavad hakkama, pean mina ka saama. See ei lasknud nagu lõdvaks ega alla anda. Vahest satun ikka paanikasse ka, aga siis sunnin ennast rahulikuks ja hakkan mõtlema, kus olen.

Esimesed kaks kuud olin Annelinnas ühe pimeda naise juures korteris, kes oli samuti näitusel giidiks. Esialgu sättisin ennast tööle temaga koos. Ta käis juhtkoeraga ja nemad liikusid hullult kiiresti, ma ei jõudnud sugugi neile järgi. See oli niisugune hea treening, viimase piiri peal. Ennem suutsin ainult paarsada meetrit käia, põlved ei kannatanud ja arstid ütlesid, et üldse ei tohiks käia. Aga läks paremaks, põlved läksid tugevamaks ja nüüd jaksan ka treppidest käia.

Hiljem olin Hiinalinnas korteris. Seal kõndisime abikaasaga paar korda bussipeatusesse ja tagasi, nii õppisin tööle mineku tee selgeks. Peale seda käisin juba üksi tööle.

Milline oli näituse töökorraldus?

Maksimumkoormus oli nagu poole kohaga, 84 tundi kuus. Igale giidile tuli kaks tööpäeva nädalas, 10-tunnised tööpäevad. Ise tahtsime nii, sest inimesi oli ka Tallinnast ja Pärnust ja tulek tööle on pimedale raskemgi kui tööl olemine. Kõige rohkem gruppe ühe päeva jooksul käis 9, igas grupis maksimum 8 inimest. 20 minutit oli iga teema jaoks, kokku 3 teemat: jalutuskäik pargis, paadimatk Emajõel ja lõõgastus pimedas kohvikus.

Näituse efektid olid väga loomutruud. Iga giid tutvustas pimedate maailma omal moel. Päris muinasjutuks ei õnnestunud aga väljapanekuid teha. Kui seltskond oli üle kai kõikuvasse paati roninud, siis hakkasid lapsed kohe üle paadi serva kepiga vee sügavust mõõtma ja oligi selge, et vett seal pole.

Iga grupi järgi oli giidile 10 minutit puhkuseks ette nähtud, aga inimesed olid meie elust ja kõigest nii huvitatud, et küsimuste-vastuste voor kohvikus läks tavaliselt pikale. Pausist ei tulnud midagi välja, pidi kohe uue grupiga alustama. Lõunaks oli ette nähtud 20 minutit, siis toodi soe söök. Sai korralikult süüa ja ka suhkruhaigele ette nähtud süsti ära teha.

Suhtumine oli Tartus väga sõbralik, tundsime ennast ühe osana kollektiivist. Kuna näituse külastajaid oli väga palju, siis pikendati näituse aega Tartus kahe kuu võrra, detsembrini. Vahepeal tõsteti isegi palka tänu sellele, et näituse vastu oli nii suur huvi.

Räägi külastajatest - kes käisid, kuidas käitusid?

Oli väga palju välismaiseid gruppe, isegi Pakistanist ja Indiast. Minu grupis on kõik Põhjamaad olnud. Soome ja vene keelega sain ise hakkama, ingliskeelsete gruppide puhul tuli kasutada tõlgi abi. Vahel oli segagrupp venelastest ja soomlastest, siis tuli kasutada kaht keelt korraga, aga sain ka sellega hakkama.

Esimene asi on see, et inimene tunneb pimedusega kokku põrgates hirmu. Kui giidina suutsin tal selle hirmu maha võtta, kui ta juba puutus midagi, siis püüdsin rõhuda sellele, et ta hakkaks mõistatama, mis see on. Siis kadus hirm ära, tekkis uudishimu. Kui sinna pisut huumorit juurde pikkida, et kramp ära kaoks, siis nad olid väga õnnelikud, et said pimeduse kartusest jagu ja õppisid liikuma sellises maailmas. Nad õpivad tundma nii pimedate maailma kui ennast selles maailmas.

Kuidas tervis sellisele koormusele vastu pidas?

Enamus giididest on suhkruhaiguse tagajärjel pimedaks jäänud ja just need, kelle suhkruhaigus algas nõukaajal. Selle aja rohud ja haiguse kontrollimine oli tänasega võrreldes väga kehval tasemel.

Kogu see töö käib siiski füüsiliste võimete piiril haige inimese jaoks. Külastajad olid siiralt imestunud, et me selle kõigega hakkama saame.

Füüsiliselt on ikka väga raske, aga emotsionaalne laks, mis sellest tööst saad, laeb positiivset energiat täis. Eks see kõik koos on mõjunud enesetundele hästi. Sa saad olla vajalik, see on õudselt tähtis tunne. Naeran ikka tuttavatele, et nii uhke ja tore tunne on olla maksumaksja. Saan olla teistega võrdne, ma ei ole mingi abipaluja. Samas, kui inimesed sind aitavad kogu aeg, siis tahaks ka midagi vastu pakkuda.

Ega pimedate hulgas lorutajaid ei ole, kõik tegelevad millegagi: kasvatavad lapsi, teevad tööd (koovad, isegi mustreid, teevad massaaži, üks endine tisler teeb isegi mööblit), õpivad. Nad ei ole allaandjad tüübid.

Uue aasta algusest oled sama näituse giid ka Tallinnas.

Mina tegin seal avatuuri esimese grupiga. Kes Tartus paremini hakkama said, neid kutsuti. Öeldi, et kõik Tartu giidid on eelisolukorras Tallinna tööle saamisel. Mind kutsuti esialgu algajaid välja koolitama. Kuna olin vahetult enne Tartu näituse lõppu üsna rängas gripis, siis ma nagu pelgasin. Kui lumi maha tuli, siis lume sees ma olen päris abitu, ei erista värve ega aita eriti ka valge kepp. Õnneks oli kaks nädalat puhkust enne Tallinna näitust. Kosusin ja otsustasin ikka minna. Kartsin, et Tallinn on liiga kiire linn minu jaoks oma liikluse ja teravate küünarnukkidega, aga selgus, et inimesed on seal sama toredad, sõltumata vanusest ja rahvusest. Kõik on valmis igal pool aitama.

Tallinnas üüris AHAA keskus Tõnismäele giididele elamiseks korteri, mis jääb töökohast umbes kilomeetri kaugusele. Seal ööbimise (10 eurot öö) peavad kasutajad ise kinni maksma.

Tallinna näitus on mitmekesisem ja huvitavam. Tallinnas käis näitust avamas ja giide koolitamas nende näituste algataja sakslane Andreas Heinecke isiklikult. Andreas Heinecke on Saksa ajakirjanik. Tema ise on nägija, aga tal paluti aastaid tagasi abistada üht noort kolleegi, liiklusõnnetuse tagajärjel pimedaks jäänud meest. Ka Saksamaal oli sel ajal suhtumine puuetega inimestesse, et nad küll on, aga parem kui nad jalus ei ole. Heinecke läks selle pimeda mehe juurde koju suure eelarvamusega, et seal ootab teda täiesti abitu inimene. Andreas Heinecke oskas väga värvikalt rääkida oma hirmudest, mis pimeda liikumine-tegutsemine temas tookord tekitas. Tegelikult oli kõik oli täiesti normaalne. Heinecke imestas, et see on ju samasugune inimene nagu tema. Siis ta hakkas mõtlema ühiskonna suhtumise peale, et miks arvatakse nendes inimestest teistmoodi. Ja tal tuligi mõte teha selline näitus, kus nägijad näeksid pimeda inimese maailma pimeda silmade läbi. 1988.a. hakkas see näitus pihta ja osutus väga edukaks üle kogu maailma. Baltimaadest on Eesti ainuke, kus näitus olnud, ka Venemaal pole seda näidatud.

On Sul mingeid tähelepanekud, millest tahad veel rääkida?

Muidugi on tööl käimisel ka materiaalne pool tähtis. Nüüd ma saan nii mõnegi pimeda abivahendi omale lubada. Ja pimedate kohustused on ju nägijatega võrdsed – maksud, üürid maksta, lapsed koolitada. Oled üks osa sellest pöörlevast maailmast. Siduge silmad kinni ja püüdke mõnd toimingut teha, siis saate aru, mis maailmas pimedad elavad. Siis nagu tunned tegelikult seda elu.

Kõige ilusam selle asja juures on aga ikka inimeste suhtumine, igal pool sind aidatakse. Liikuda inimeste hulgas on küll hea. Hakkasin seda kogema juba siis, kui Viljandis käisin. Bussijuhid on vastutulelikud. Ka palju kirutud noorsugu on abivalmis - teismelised on mind sõna lausumata omal algatusel aidanud. Olen jõudnud arusaamisele, et ulata esimesena terekäsi ja naerata, siis naeratab maailm sulle vastu.

Kas oled ka tulevikuplaane teinud?

Tallinna näitus kestab terve aasta. Loodan, et tervis peab vastu.

Tahaks edaspidi pimemassööri kursused läbi teha. Kahtlesin kaua, kas ma saan hakkama, aga teised julgustasid, et minust hullemadki on hakkama saanud ja siis andsin oma nime sinna kirja. Leiba sellega lauale ei too, aga on mingi tegevus ja õpin midagi juurde. Vähemalt tuttavatele saaks ikka teha. Tõenäoliselt sel aastal neid kursuseid ei tule, aga järgmisel aastal tahan seda proovida. Samas tahaks ka arvuti nii omandada, et saaksin mõnda kodutööd arvutiga teha, näiteks andmesisestajana või helifailide ümberkirjutajana.

Udune see tulevik on, aga kuskile peab liikuma, paigal seismine ka ei aita. Aga kui lehelugejatel on Tallinna poole asja, tulge Vabaduse platsi alt näituselt läbi!