Naljakuu juhtumised: reisija versus liinibuss

Täna asun Tartusse teele. Kodu, sõidutee, Annikoru bussijaam. Kaks kilomeetrit jala. Nagu lumisel ajal ikka. Bussijaama jõudes on seal kohal juba mõned tuttavad reisi­jad. Tervitan, istun pingile. Ootame bussi. Ei paista ikka veel. Võibolla ei saa mäest üles, arvatakse. Mõtlen endamisi, et saab ikka.... ja juba ta tulebki.

Täna on roolis nooremapoolne juht, pole teda väga sageli sel liinil sõitmas näinud. Pilet ostetud. Koht leitud, ruumi on ju küll. Buss asub ringi pöörama. Keeranud otsa Puhja poole ja valmis minema,juhtub mi­dagi. Buss jääb kinni suurtesse lörtsi täis lompidesse/ aukudesse bussijaamaesisel sõiduteel. Bussijuht teeb katseid kohalt minema pääseda. Reisijad on ju peal ja graafik..... aga ei midagi.

Olles kergelt närvis, bussijuht väljub. Ka üks härra järgneb talle. Peavad nõu, mida teha. Juht tuleb bussi tagasi ja teeb uued katsed edasi- ja tagurpidikäiguga kohalt minema pääseda. Rehvid vajuvad järje­kordsete jõuproovide tulemusena ikka sü­gavamale aukudesse. Reisijad muigavad, no mida siis teha. Bussijuht tõuseb taas­kord rooli tagant ja teeb käega närvilise viipe talle järgneda. Bussi lükkama. Ja lä­hemegi: neljakesi, lükkama teeaukudesse kinnijäänud bussi. Osa reisijatest jääb siiski bussi. Ilmselt taipavad juba eos alla­jäämist. Reisija versus liiinibuss? Tagantjä­rele mõeldes, oli see Taaveti ja Koljati heit­lus: neli reisijat liinibussi lumesopast välja lükkamas. Aga lootust peab olema.

Aga nagu arvata oli, ega see aidanud. Bussijuht kaob korraks kusagile ära. Tulles tagasi on tal käes suur kimp puuoksi. Ta paneb need bussi tagarehvi alla. Võib-olla see tõesti aitab? Uutel katsetel buss olu­korrast päästa ebaõnnestub. Järele jäävad katkised oksaraod.

Õnneks sõidab mööda konstaabel Janek, keerab akna alla ja saame talle oma mure ära rääkida.Ta sõidab valla juurde, et abi kutsuda. Peagi jõuab ta meie juurde tagasi ja ütleb, et varsti tuleb traktor.

Aega on kulunud kindlasti juba 20 minu­tit. Paar noormeest lahkub bussist, sest ei tundu, et võiksime täna hommikul üldse Tartusse jõuda. Endise Annikoru söökla nurga tagant ilmub kaubaauto. Bussijuht, kelle emakeeleks on vene keel, läheb abi paluma. Sellises olukorras ei saa ju keeldu­da.

Noormehed saabuvad tagasi, üks neist üt­leb, et eesti keele kontrolltöö on vaja ära teha. Väga õige ja hea mõte, arvan.

Veokijuht astub meie juurde bussi ja üt­leb:" Lugupeetud reisijad, palun astuge bussi tagaossa". Reisijaskond läheb üks­meeles bussi tagaossa, sellised olukor­rad ühendavad inimesi. Järgnevad uued katsed buss liikuma saada. Ikka ja uuesti. Aga ei midagi. Rehvid küll liiguvad, see tähendab, et käivad lörtsis ringi. Ühel het­kel käib kõva praksatus. Mõtleme, et ei tea mis bussi küljest lahti tuli. Võib-olla rebiti veokonks bussipõhjalt. Praegu ei teagi, mis siis tegelikult järgi andis.

Vahepeal olen oma isale helistanud, et ega me vist Tartusse ei jõua. Tal oli plaan täna Elvasse sõita, mõtlen, et võib ju ka Elva kaudu Tartusse sõita. Vahet ju enam pole, kella 9-ks enam niikuinii linna ei jõua. Kuna traktorit pole ikka veel saabunud, siis sõi­dab isa põllumehe Ajaotsa firma juurde, et abi kutsuda. Kaubaauto liigub edasi.

Mõne aja pärast näemegi traktorit saabu­mas. Isa tema järel. Traktor oli juba meie poole teel. See tundub bussiga võrreldes väike. Viimane lootuskiir. Buss köidab trossi traktori külge. Juht kiirustab bussi ja uued katsed. Tundub, et traktori rattad käivad niisamuti ringi kui bussil. Aga lõpp hea - kõik hea. Traktor saab bussi liikuma. Nii tore. Ja SUUR aitäh.

Bussi astudes vaatan kella; 8:38. Vot seda­si. Loomulikult hakkab buss sellisel kiirusel edasi liikuma, et mul hakkab natuke õud­ne. Arvan, et ma pole ainuke.

Reisijaid tuleb peale Kobilu ja Järvaküla peatusest ja teistestki peatustest. Ikka oo­tasid ära. Eestlane on ju kannatlik. Puhja kooli peatusest oleks buss ilmselt mööda kihutanud, kui õpilased poleks häälekalt oma soovist maha minna märku andnud.

Kui Tartusse jõuan, on mul hea meel. Kell on nüüdseks saanud juba 9:20. Näen bus­sijuhi nördinud nägu, kui maha astun. Aga ikka juhtub.

Kogu see eelnev on olnud nagu filmis: kala kuival situatsioon, ütleks selle kohta Olev Remsu. Osatäitjad satuvad järjest uutesse jamadesse ja ei tea, kas väljapääsu pais­tab.

Hommikusele seiklusele järgneb midagi, mis toob minuni grand finale: Tartu kau­bamaja juurest marsib mööda sõjaväeor­kester hoogsalt marssi mängides. Orkestri järel läheb terve jagu jalaväelasi. Liiklus tänaval seisab, kuni jalavägi mööda Riia maanteed edasi marsib.

Maarja Pööritsa külast.