Need vanad armastuskirjad 2: Mõisahärra kirjutised oma noorele pruudile
Novembrikuu Saue vallalehes ilmunud omaaegse Saue kandi mõisahärra kirjutised oma noorele pruudile saavad järje ja lõpu selles lehenumbris.
Reval, 27. (oktoober 1870)
Mu truu naisuke!
Tulen just väga mõnusalt veedetud perekonnaõhtult vanaema juures. Otto ja Adelchen, kes olid eile Kersellist (Kärsa mõisast) siia kohale jõudnud, olid ka seal ja esimene neist viis mind väga heale mõttele - ta oli teinud vanadele ettepaneku rongiga Rakverre sõita ja sealt edasi tema tõlda kasutada. Miks ei võiks meie nüüd samuti teha?
(Sõita tõllaga) kuni Rakvereni, saata see sealt tagasi, kasutada rongi, ja siin jaamas ootab meie tõld, mis meid kodukohta toob. Nii hoiaks kokku üle 100 versta, mis pole pisiasi kerge tõlla puhul ja vähemalt 7 tundi, mis mulle samuti arvessevõtmist väärt näib. Rong väljub Rakverest kell 10 hommikul, seega peame kell 9 või hiljemalt pool kümme Tartust välja sõitma, et õigeks ajaks kohale jõuda, mis, ma arvan, päris hästi ei klapi vanemate pulmaplaanidega, kuna nemad soovivad, et pärast peaks veel tantsida saama.
Tegelikult peaks ju supeega väärikas lõpp antama.
Veelkordne tagasihoidlik küsimus: kas see on siis tingimata vajalik? Kui niisugune lõpetamine tõepoolest tingimata vajalik peaks olema, tuleks laulatus natuke varem teha ja siis kogu rahvale söömaaeg, mis õigupoolest pole ei lõuna- ega õhtusöök. Kuid ma olen veendunud, mida praktilisemad te olete, seda paremini see teil välja tuleb.
Kui me peaksime raudtee valima, tulen ma kibitkas, mille ma Peterburist selle jaoks tellisin ja mis neil päevil raudteed mööda kohale peab jõudma. Peggist on väga armas, et ta meile oma tõlda pakub, kuid ta ju vajab seda ise, et Friedrichshofi tulla.
Ja nüüd paistab veel kuu nii heledasti mu tuppa, üsna samamoodi kui tol juuniõhtul Ahjal, ma tunnen jälle su suudlust oma rinnal, ma ei suuda rohkem kirjutada. Väike paus tegi mulle head, nüüd saan jätkata. Lükkasin tooli akna alla, nii et kuu mulle otse näkku paistis, süütasin paberossi, seejärel kustutasin tuled. Paberossil polnud seekord rahustavat mõju ja seepärast otsustasin, et see siiski pole sama kuu, mis tookord paistis, sest siis polnud see nii ümmargune. See mõte rahustas mu täielikult, süütasin tuled uuesti, ja nüüd saan jätkata.
Vaene mamma, ta talub ilmselt seda ooteaega raskelt, ehk mitte kergemini kui mina. Vaene naine, süda täis armastust ja nii vaba egoismist! Minu süda läheb alati väga raskeks, kui ma mõtlen sellele, et vanad niimoodi täiesti üksi maha peavad jääma. Ka koht Peggi kirjas, mis seda käsitleb, on tõesti liigutav.
See näitab selgelt, mis sa oma vanematele tähendasid ja mida nad sinu lahkumisega kaotavad.
Jälle üks „Ah, kui suurepärane!" mõnusalt veedetud kohvitamisaja kohta. Seda tuleb nüüd igas kirjas mitu korda ette. Sa uputad ennast sellesse kohvitamisse täielikult. Ütle siis ometi, kas ka Friedrichshofis saab nii olema, et sa 6 korda päevas kohvi jood? Seal sa leiad selleks küll vähem kaaslasi, sest mõned, kes sinu mõnusal olemisel on osalenud, jäävad seal ära. Näiteks „Hiired, kes toas ringi jooksevad, ja meeletu, aga ilmselt meeldiva piiksumisega ühest august teise jahti peavad." Pole ju ometi midagi paremat kui maa vaikelu süütud rõõmud. Knorring on napakas, kes nõudis su kätt oma pihku selleks, et näha, mida teed ja sina oled ka peast põrunud, mis sa punastad, kui tema sind vaatab!
Kolmapäev. Sain täna sinu kirja, lühikese ja täis rahulolematust, see näib olevat pahas tujus kirjutatud, kiirustades, nagu neil vähestel kordadel, kui kirjutad Tartust. Ja kuupäev ütleb, et kaks päeva on möödunud, mil sa mulle sõnagi pole kirjutanud. Mis hoiab sind siis tagasi, südameke, muidu pole seda ette tulnud. Mul on peas palju kasutuid mõtteid, kuna ma väsimusest ja unisusest peaaegu segaseks olen läinud. On parem, et ma täna rohkem ei kirjuta. Järgmisel postipäeval kirja minult ei tule, ma sõidan homme varakult maale ja vaevalt ma enne esmaspäeva tagasi tulen. Pole minust kena, kuid teisiti ei anna enam teha. Mu silmad vajuvad kinni, ma ei suuda rohkem.
Sind oma käte vahele võttes
Sinu Wilhelm
Möödus tosin aastat ja Straelbornide pere suurenes: sündisid Hermann Konrad (1871), Wilhelm Adelhard (1874), Paul Otto (1875). Kolmele pojale järgnes tütar Marie (Mary) Wilhelmine Sophie, sündinud 1880, kes abiellus 1899. aastal Otto von Lilienfeldiga, Rapla kihelkonna Kuusiku mõisa omanikuga. Lilienfeldide perre sündisid lapsed Otto, Paul Wilhelm ja Arist. Kas Mary lastel ka järeltulijaid on, pole teada.
Kiri emale
Järgmise, kolmanda kirja on Wilhelm kirjutanud emale Friedrichshofist (Saue mõisast). Aeg on kustutanud aastanumbri, kuid kirja tekstist selgub, et peres oli juba neli last, seega võib kiri olla aastast 1882 või 1883. Sellest kirjast aimub, et Wilhelmist oli saanud hell ja armastav isa, ta oli hea poeg oma emale, aga ka seltskondlik ja aldis lävima oma lähinaabritega.
Friedrichshof, 18.oktoober (1882?)
Emake, südameke!
Steko, kes paar päeva siin veetis, sõidab Revalisse ja võtab kirja kaasa, siin oli väga mõnus ja väikesed nõod on alati lausa pöörased ta ümber. Kui ma üleeile õhtul Harkust tulin, leidsin ma ta siit eest. Olin Harkus, kus jahisaak oli väga kasin, nii et me ei näinud (jahil) suurt midagi ja sõitsime kohe mõisa tagasi. Aga seal lobisesime me mõnusalt Mimi ja teistega, nii alustasin ma kojusõitu alles kell 9, sellal kui juba kell 7 oli pimenenud. Oli kuuvalge, nii sai kive vältida, kuid ma sõitsin siiski mööda reeteed üle 10 versta, piisavalt palju minu jaoks, kui tee on nii konarlik nagu praegu.
Siin meie juures näeb kõik väga lõbus välja, lapsed on Jumala armust terved, ja väikesel Maryl on väike varbaots mädanikus. Võttis aega, enne kui aru sain, et tal midagi viga on. Igatahes on ta muutunud väga püsimatuks. Rõuged pole ka veel üles tulnud, ometi on täna juba neljas päev. Täna, kui Hermanni koolipäev saab läbi, tuleb Jälgimäele sõita, lubasin seda talle jahilkäigu asemel, mis Harkus ära jäi, kuid mille üle ta oli väga rõõmu tundnud.
Teisipäev. Eile ei jõudnud ma enam kirjutamiseni, kuna me sõitsime Jälgimäele, kus oli kaunis igav. Päev varem oli seal käinud proua von Baggo koos Nediga, kes pidavat olema väga kena noormees, natuke häbelik oma pehmuses. Nõva peaks ta küll tugevasti oma kätte võtma ilma muust hoolimata. Ma kutsun tema ja Nedi Willi sünnipäevale, kuid see saab olema neile küllalt raske, nii kannatlikud olla, kui lastega on vaja. Väljas on 7 kraadi külma, mis saab sinu tulekust? Willi ja Pauli sünnipäevalt ei tohi sa ometi puududa, ja kui sa ise selle peale pole tulnud, siis meie ootame sind kindlasti. Ma sõidan järgmisel nädalal Revalisse, et kinke osta, arvan, et soomusrüüd peaksid ka sealhulgas olema. Väike Mary on täiesti reibas ja ülirõõmus, kui ta mind näeb, kui ma aga ma ei võta teda kohe sülle või koguni temast mööda lähen, hakkab ta kibedasti nutma, see on nii armas.
Me tahame natuke ringiga sõita, võimalik, et isegi kuni Jõgisooni, sest seal on nii kena nõbu.
Veel armastab ja suudleb Sind ja Peggit teie vana Lisinka.
Leitud kirjadest kaks ülejäänut jätame kõrvale, kuna need pole kirjutatud Sauelt ega anna meile lisateadmisi siinsest elust.
Wilhelm von Straelborni kirjadest arusaamine nõudis palju aega ja nuputamist, samas pakkus palju rõõmu, kui mõni reebus jälle sai lahendatud. Kirjad on sisult rõõmsameelsed ja kergetoonilised, jättes Straelbornide elust neil aastail helge üldmulje. Aga loomulikult tuli ka Straelbornide peres ette suuri muresid ja mõisates majanduslikke raskusi, kuid need on juba uued teemad.
Täname Elgi Kriisat Wilhelm von Straelborni kirjade avalikuks kasutamiseks andmise eest! Tänu sellele sai meile tuttavamaks ja lähedasemaks mees, kellelt meie esiisad, kes elanud siinsetel Saue ja Vanamõisa mõisa maadel, ostsid päriseks oma talud 1890ndatel aastatel.
