Neljajalgne rõõm ja mure

Läbi aegade on erinevatele lem­miklooma fotokonkurssidele laekunud sadu ja sadu pilte kar­vastest sõpradest, kellel tuba soe, kõht täis ja hingerahu homse pärast.

Neist piltidest peegeldub hooli­vust, usaldust ja rahulolu. Armas, et meie hulgas leidub neid, kes hooli­vad ja aitavad, pakuvad oma seltsi ja kõhutäit, muretsevad, kui miskit vil­tu. Kahjuks ei ole aga kaugeltki kõigil karvakeradel nii hästi läinud.

Mina isiklikult kuulun sinna nii-öelda ,,looma-inimeste" suguharusse. Kahe õnneliku kassi ja koera oma­nik, kes olen põhitöö kõrvalt veel vabatahtlikuna jõudumööda südant valutanud ka alevis elavate koduta ja hoolitsuseta jäänud loomade pärast. Sellega seoses on tulnud kokku puu­tuda nii mõnegi hingerahu rööviva olukorraga, kus saan vihje hüljatud ja hulkuva looma kohta. Millised koletised meie inimestena siis õi­gupoolest oleme? Alati on ju muu võimalus. Selleks on esmalt muidugi valikuvõimalus lemmiklooma endale mitte kunagi võttagi. Ometi ei ole sa­ladus, et koduta näljaseid ja haigeid kasse on meie elamupiirkonnad täis. Kust nad siis tulevad? Vaatame äkki esmalt endile otsa. Lastes hulkuma oma steriliseerimata/kastreerimata ja vaktsineerimata lemmiklooma, on haiged järglased loomulik tagajärg. Kui hulgub ema, hulguvad ka pojad ning nende järglased saavad omakor­da omad järglased. Nii see lumepall veereb ja tulemuseks on karjade viisi haigeid ja näljaseid loomi, kes ei ole tegelikult loodud omapäi metsas ela­ma nagu ulukid, vaid kes ongi oma arenguloos aretatud just inimesega koos elamiseks ja sõltuvad meist. Muutunud on üksnes nende roll meie elus.

Graveeritud südametunnistusele

Kuigi loomaomanike kohustused on mustvalgel kirja pandud seadus­tesse, peaks selline vastutustunne olema eelkõige sisse kirjutatud meie südametesse. Ometi olen pidanud oma töötelefonis andma vastuseid kaaskodanikele selle kohta, miks alev ei täida oma kohustust ja ei vii hulkuvaid kasse varjupaika. Kuidas on esmalt lood inimeste endi ko­hustustega loomaomanikena? Kas probleemi tekitaja siiski on omavalit­sus või alevi ametnik, kellel ainsana peaks lasuma kohustus selle lahen­damiseks?

2011. aastal on alev kulutanud varjupaiga teenusele ligikaudu 1000 eurot maksumaksja raha. Seda on selgelt vähe, kuid üks mis kindel - meie suhtumist muutmata ei la­hendaks olukorda ka kümme korda suurem summa igaks eelarveaastaks. Olen ka isiklikult püüdnud hulku­vaid koeri ja kasse ja teinud samal ajal kõvasti tööd selle nimel, et otsida nende peremeest või leida uut kodu. Läbi aegade olen iseseisvalt leidnud kodu 2 koerale ja enam kui 15 kas­sipojale. Loomulikult on loomad otsinguajal olnud minu juures minu perekonna isiklikul hooldusel ja toi­dul. Aegu tagasi sütitasin oma jahi­mehest abikaasatki ehitama oma ja­hikaaslastega Pärnu varjupaiga tarvis koerakuuti, mis tänaseni pakub sooja ulualust nii mõnelegi hoolitsuseta jäänud koerale. Eks meie hulgas on hoolijaid teisigi. Paraku on aga nii, et üksnes hulkuvate loomade toitmine ilma samal ajal muu hoolitsuse ja looma edaspidisele elule lahenduse otsimiseta on selles mõttes täiesti vastutustundetu, et iga hulkurielu elav kass toob kevadel uue pesakon­na järglasi ja nii ei saagi probleem mitte kunagi lahendust.

Enne mõtle, siis otsusta!

Leiame ehk jõulumeeleolus pisut enam mõelda ka õnnetutele looma­dele, kes samuti elusolendid kõigi oma ootuste ja hirmude, samal ajal aga kaasa antud tugeva alahoiu­instinktiga. Ärgem unustagem, et nad on hulkuritena jäänud pidama karmi võitlust oma ellujäämise ni­mel inimese hoolimatu suhtumise tulemusena.

Kunagi ei ole hilja teha oma maailmavaates korrektuure. Lem­miklooma soetades tea, et otsusega võtta perre koer tuleb paljustki seni harjumuspärasest loobuda. Peab arvestama paljude näritud saabaste või padjanurkadega ja elutoas ees ootavate loikude või jumal teab veel millega...

Kui oled harjunud peale tööpäeva diivaninurka kerima, siis nüüd unus­ta see ära! Töölt tulles võtab sind uksel vastu üliõnnelik perelemmik, jalutusrihm hammaste vahel, kes on terve päeva igatsusega oodanud ainult teie kahe püha retke - õhtust jalutuskäiku. Olgu ilm või sinu tuju milline tahes. Koera või kassi ole­masolul pead arvestama igapäevase koristusega, et hoida kodu puhas karvadest ja poristest käpajälgedest. Vastutasuks saad aga piiritu ustavu­se ja kvaliteethetked looma seltsis, mis aitavad kaasa võitluses inimlike muredega.

Kui tõesti tunned et ei suuda, ei taha, ei viitsi hoolitseda looma eest kogu tema eluaja jooksul iga päev, olgu su majas pidu või lein, pühad või argipäev, siis ära võta looma!

Kui kas või mingi osa sinus ei ole kindel, kas oled valmis taluma lemmikloomaga paratamatult kaas­nevaid ebamugavusi ja lisakoormust, siis ära võta looma!

Nii lihtne see ongi.

Ära kunagi kingi looma. Ära võta looma, kui sul ei ole tema jaoks pak­kuda muud kui jupp ketti ja kuut. Loomale on piinaks elada kogu üle­jäänud elu kinni aheldatuna, omades seeläbi oluliselt väiksemat liikumis­vabadust kui inimeste maailmas oht­lik kurjategija. Ära võta kunagi loo­ma oma väikesele lapsele, kes ei tee koerakutsikal ja mänguasjal muud suuremat vahet kui seda, et üks neist on elus. Siinkohal meenub mulle minu klassivenna peres pakutud la­hendus olukorrale, kus temagi väike­sed lapsed võtsid pähe koerakutsikat nuruma hakata. Vanemad andsid oma nõusoleku tingimusel, et lap­sed enne oma mänguhobusega kolm korda päevas iga päev õues jalutamas käiksid. See nõue oli laste võimalus tõestada, et nad on valmis võtma mingisugusegi vastutuse ja kandma hoolt. Paraku jäi koerapoeg nende perre tulemata, sest lapsed said tea­da: loomaga kaasnevad ka püsivad kohustused. See pühkis igasuguse huvi. Selline mõtlemine aitaks ehk ära hoida ka suvekodudesse võetud ja sügisel hüljatuna hulkuma jäetud lemmiklooma probleeme.

Võta loom, kui su soov on kindel ja tingimusteta. Kui sa tead ja ar­vestad, et nüüdsest on tegemist ühe lisandunud pereliikmega, kes nõuab suure osas sinu vabast ajast, tähele­panust ja rahakotist. Andkem endile aru: nii hulkuvate loomade arvukuse kasvu kui ka selle piiramise vahendid on üksnes inimeste kätes. Hoolivus ja vastutustunne on ainus viis, kui­das on võimalik tagada, et vähemalt kunagi kaoks meie ümbert õnnetud, hulkuvad, haiged ja näljased lemmik­loomad, kelle elu on neile suur piin ja võitlus, aga kelle olemasolu on kõige häirivam just meile endile.

Üleskutse

Kui keegi lugejaist tunneb selles loos ära iseennast, tekitades eneses kas või väikese mõttepausi, on see suur samm edasi. Kunagi pole hilja midagi muuta.

Kui aga keegi tunneb, et tema mõttemaailm kattub minu omaga ja oleks soov toeks olla või pakkuda häid ideid, millega aidata hättasat­tunud loomi või muul moel meie piirkonnas probleemi lahendamisel abiks olla, andke palun endast tea­da. Ootan minu e-posti aadressil [e-mail] kirju. Kellele probleem samuti muret tekitab ja kes soovivad anda parima lahenduse leidmiseks ka oma panuse, andke en­dast teada.

Koos oleksime ehk võimekamad, kostaksimegi kaugemale ja ehk mõis­tetakse seeläbi paremini - probleemi algallikaks oleme olnud kahjuks meie ise.

Kahe ja poole aastane inglise springerspanjel Èlian on oma krutskitega, aga allakirjutanule ustav ja imeline sõber