Et Haaslava vald nii kirjult kokku lapitud on, siis ei mõisteta vallas ka ühegi nende kihelkondade keskkohtade poole küllat hoida ja Haaslava vald on enam vähem iseseisvaks kandiks kujunenud, kus enesest, nagu millestki iseseisvast rääkida armastatakse.

Kambja ja Tartu Maarja osa vallast ühendati 1892. aastal Võnnu poolega. Praegu on vallas 105 vakutalu, mille suuruseks keskmiselt 25 taalrit tuleb. Haaslava mõisa oma paari karjamõisaga ning vallaga on krahv Šeremetjevi omandus, kelle esiisa juba Rootsi sõja ajal need maad omale sai. Kriimani kant loeti enne Kriimani mõisa järgi. Praegu on talud kõik peremeestele ära müüdud.

Looduse ilu poolest ei meeldi Haaslava nii väga. Laiad ühetoonilised lagedad väljad, mõõdukalt paenduvate nõgude ja lohkudega, ilma niidukaelteta ja ojakäärudeta. Nurmede kallak siseneb ühelt poolt aegamööda laiaks Emajõe luhaks, kuna ta teiselt poolt enamasti äkiliselt murdudes Mõraoja orgu langeb. Teisel pool orgu näeme sama maastiku pilti. Kaugemal Kriimani ja Uniküla kandis kerkib juba rohkem künkaid, ühtlasi segavad vaateid metsatukad ja võsavitsistikud. Kriimani mõisa järv ja selle ligistikus seisev ilus org (vanarahva jutu järgi Kalevipoja künnivagu), mis põrkab Unikülale liginedes vastu kõrgustikku, on vaatamist väärilised.

Mõraoja kõverad kaldad Unikülast kuni Haaslavani on otsast otsani külade hooneid täis, kuna küladest pikad põlluribad üle paari versta kaugusele ulatuvad.

Ilusad, isegi luulelised on Haage veski ligiduses seisvad ojakaldad, kus punane liivapaas järsult alla langeb, mille seest allikad välja nirisevad ja läbi tihniku ojasse vajuvad.

Rõngana lõikub põldudest läbi Kaagvere, Vana Kuuste ja Haaslava mõisametsade joon. Lahmaka lõunapoolsel serval tõuseb aga Haaslava Vooremägi ülesse. Mäekünkaid kutsutakse ka Sinimägedeks. Need oma tihedate pajupadrikutega, liivarinnakutega ja orukuristikkudega on õige kenad. Kõverad teerajad viivad üles mäele lagedale kohale, kus kõrge maamõõtjate torn seisab. Armas pilt avaneb siit. Silm on seda harjunud suvel nägema, sest talvel käiakse siin harva. Silmade ees on mitmevärvilised põlluribade lapid, haljas loodus, sinetav mets, lai luht ja selle taga paistab Tartu hoonete räga.

Põllud ei jäta Haaslava meest kunagi veevarale, sest siinne maapind on enamasti kindla põhjaga savimullakas maa. Tuleb siiski ka ette liivast ja kruusast maad, iseäranis Ihastes ja Kriimani poolel. Heinamaad seisavad enamasti põldudest lahus Emajõe luhas. On teised kaunis viletsad ja neidki on vähe. Siin võiks neid ainult ühisel nõul parandada, milleks aga seni vähe tehtud on.

Põllutöös ja karjakasvatuses ei seisa Haaslava mitte viimaste seas, kuigi ühistegevuse mõte alles viimasel ajal peremeeste meeli on suutnud liikuma panna. Senini töötati üksikult omaette. Tartu linna lähedus, produktide kerge käest äraandmine, põllutööriistade ja väetisainete kerge kättesaamine jne hoidis seda nii. Siiski lööb vald uuemate põllutööriistade poolest nii mõnegi naabervalla üle.

Piim küüditatakse enamasti soojalt Tartu turule, viimasel ajal ka Tartu ühispiimatalitusse. Praegu on oma piimatalituse loomine käsil. Põllumeeste selts ei ole mitmeaastase tegevuse jooksul suurt midagi teinud, kui vast mineva aasta maha arvame, kui tegevust märgata oli. Aia asjandust ja mesindust peaaegu ei olegi. Läbistikku elab rahvas kaunis jõukalt.

Keskpunktiks vallas on Kurepalu. Siin asub vallamaja, karskusseltsi maja, kolm tarbekaupade poodi, kaks teemaja, pagariäri ja hulk suvemajasid. Suvel on siin õige tubli elu. Kaks kõrtsi, Haaslava ja Roiu maksavad kokku 1300 rubla renti.

Omavalitsuse asjus on edu märgata. Koolimajad ja vallamaja on korralikult ehitatud. Kahes koolis on kummaski kaks kooliõpetajat, kelle palgad kokku 830 rubla välja teevad, pääle selle on väiksemad maatükid koolide juures. Õpiabinõude eest on hoolitsetud. Koolimaks hinge pääle on kaks kuni kolm rubla ümber aastas. Tänavu aastast saadik on pääraha klasside viisi ära jaotatud, kus maksu suuruseks 132 kopikat on arvestatud. Vallal on oma postivedaja, kes kolm korda nädalas posti koju toob.

On olemas ka tulekahju kordadel vastastikku abiandmise selts. Seltsisid on kaks - põllumeeste selts ja karskusselts "Priius." Nendest on karskusselts kaunis elujõuline, kes oma 11 tegevusaastat jätkab. Seltsil on oma maja korraliku näitelava, lugemistoaga ning teemaja ja tarbekauba poodiga. Selts on viimasel ajal ainult tuumakaid tükkisid ette pannud, kõnekoosolekuid korraldanud ja tahab raamatukogu asutada, milleks luba juba käes on. Seltsi varandus ulatub 5060 rublani, kuna võlga 830 rubla ümber on. Liikmete arv kõigub 50 piirides.

Ajalehti loetakse rohkesti. Kõige enam "Postimeest", siis "Tallinna Teatajat", "Põllutöölehte" jne. Pääle selle käivad mõned eksemplarid venekeelseid ajalehti.

Haridusline seis on keskmine. Vallakoolid on õpetuse poolest heal järjel. Palju noorsugu õpib linnas, millest õige mitmed keskkooli läbi on teinud ja ülikoolis õppimist jätkavad.

Kirjasaatja ....der Haaslavalt."

Kirjapandule võib lisada mõned kommentaarid:

Oja, mis "Unikülast, Päkste külast ja Mõrakülast läbi jookseb ning Haaslava mõisa alla Emajõkke langeb" kannab nüüd nime Mõra jõgi (ka Mõrajõgi).

"Heinamaad seisavad enamasti põldudest lahus Emajõe luhas". Mingil imelikul põhjusel olid paljud valla talude heinamaad lahustükkidena Emajõe ääres kuni Peipsi järveni välja. Mõnigi talumees pidi loomadele heina tegema kodust kolme- või neljakümne kilomeetri kaugusel.

"Priiuse" seltsimajas tegutses teemaja (puhvet-einelaud), kuid seda, et seltsil oma "tarbekauba pood" oli, ei ole kirjas üheski ajalooürikus ja on ilmselt liialdus.

Enne I maailmasõda oli Kurepalu üheks peamiseks tartlaste puhke-, suvitus- ja väljasõidukohaks. 1912. aastaks oli siia ehitatud paarkümmend, enamasti jõukamatele linnakodanikele kuulunud suvilat.

"Kahes koolis on kummaski..." Peale Sillaotsa kooli tegutses vallas veel Tuigo algkool.

Vooremäel asunud vaatetornist, seda kasutasid nii maamõõtjad kui pritsimehed, võis näha Kambja ja Võnnu kirikuid, Tartut, Peipsi järve ja selge ilmaga isegi Petseri linna.

Vooremäe orud ja mäenõlvad oli 100 aastat tagasi enamasti paljad - " tihedate pajupadrikutega, liivarinnakutega ja orukuristikkudega" sellel põhjusel, et 1890. aastate alguses oli siin suur metsatulekahju ja tules kannatada saanud põlismets oli maha võetud.