Liikudes Vormsil ringi ja inimestega vesteldes tuli mul ikka ja jälle see näidend meelde. Julgen öelda, et meie saare volikogu ja vallavalitsuse tegevused on ühed läbipaistvamad Eestis. Erinevad dokumendid on tehtud kõigile kättesaadavaks, operatiivinfot saab Vormsi lehe, kodulehe, maililisti ja FB kaudu. Alati saab ka lihtsalt helistada või tulla ja rääkida - oleme väike kogukond, kus kõik tunnevad ja teavad enam-vähem kõiki.

Sellest hoolimata suudetakse infot aeg-ajalt päris huvitavalt interpreteerida või koguni väänata. Ega tollest ei oleks iseenesest ju lugu, kui see ei tekitaks segadust, pahameelt, küsitavusi või koguni tülisid. Närvirakud väidetavalt ei taastu ning seetõttu oleks meil kõigil neid mõistlik säästa.

Minu mäletamist mööda olid paar aastat tagasi sellised toredad asjad, nagu vallavanema ja volikogu esimehe infotunnid. Ehk siis teatud kuupäevadel ning kellaaegadel said kõik huvilised tulla, kuulata ja küsida neid huvitavate teemade kohta. Nimetet hää algatus vajus varjusurma peamiselt selle tõttu, et huvilisi jäi üha vähemaks ning lõpuks kadusid nad sootuks. Ilmselt tuleks päris tõsiselt kaaluda, kas ja kuidas oleks seda infotundi uuesti mõistlik korraldama hakata.

On olemas ka India muinasjutt sellest, kuidas kolmele pimedale näidatakse elevanti. Üks katsub lonti, teine saba ja kolmas elevandi külge ning kõik kujutavad seetõttu looma totaalselt erinevalt ette. Kõigil neil on üks osa tõest, kuid nad ei suuda jõuda üksmeelele, milline see loom siis tervikuna on - puudub süntees ja tervikpilti ei kujune. Sarnane situatsioon kordub ka meie igapäevaelus. Me kipume takerduma detailidesse, kuid unustame suure pildi. Mingi üks detail kontekstist väljarebituna võib tunduda täiesti mõistetamatu kuid tervikpildis on äärmiselt hädavajalik.

Tõsi - vahel on põhjuseks see, et keegi pole meile suvatsenud rääkida milline see «elevant» on või pole me ise selle vastu huvi tundnud. Tulemuseks võivad olla taas segadused ja mõttetud pinged.

Detsembrikuises valla lehes oli artikkel, mis rääkis kodanikupäevast Vormsil. Kahjuks ei saanud ma seal ise osaleda ja seetõttu lähtun sellest, mida ma tsiteeritavast artiklist lugesin. Nimelt teeb mind pisut murelikuks sellest artiklist õhkuv kunstlikult tekitatav vastandumine nn pärisvormsilase ja valijaskonna vahel. Kasutatakse koguni väljendit «mittevormsilane » mis on selgelt sildistav ja ebakohane. Esitatakse ka küsimus, mis ajendab mõnd inimest ennast Vormsile sisse kirjutama ja kas või osaliselt Vormsiga siduma.

Eks neid põhjuseid ole ilmselt erinevaid aga ma isiklikult tean vähemalt kümmet inimest, kelle ajendiks on korruptiivne linnavõim Tallinnas Savisaare juhtimisel. Kui Sul on valida, kas toetada tublit väikest kogukonda kohas, kus Sa oma suve veedad ehk külas käid või lasta enda, kui maksumaksja raha eest ehitada Ülemiste vanakesi ning teha muud tsirkust siis meie õnneks valitakse esimene variant. Ehk siis - vallavalitsuse nimel kinnitan, et kõik maksumaksjad ja muud toredad inimesed on Vormsile endiselt väga teretulnud. Tänu nendele oleme saanud teha nii mõndagi, mida me muidu ei saaks ja võitjateks on siin pigem need, kes saarel aastaringselt. Meie jaoks on vormsilased kõik, kes ennast vormsilasena tunnevad olenemata sellest, kas nad on olnud meie hingekirjas ühe või viiskümmend aastat. Nii et veel kord: «Tere tulemast Vormsile! Nii puhkama kui elama!»

Jaanuari teisel pühapäeval oli Hullo koolituskeskuse saalis näha meeldivalt arvukat seltskonda, keda huvitasid mõned ažiotaaži tekitanud teemad. Kõik kohalolnud said oma arvamust avaldada ja teiste arvamusi kuulata. Mõtteid oli erinevaid aga oh imet - tulemus oli päris kena! Vähemalt minu arust. Selgus, et paljusid asju pole lihtsalt piisavalt lahti räägitud, samuti pole inimesed ise õigel ajal oma huvi üles näidanud.

Ma möönan, et esmapilgul kõrgelennulised sõnad nagu kõikvõimalikud strateegiad, planeeringud, kavad ning rakenduskavad võivad olla segadustekitavad ja seda eriti inimesele, kes nende asjadega igapäevaselt ei tegele. Tegelikult on need planeerimisprotsessid just selleks ju mõeldud, et võimalikult laiapõhjaliselt inimesi puudutavaid teemasid arutada. Selge see, et kõiki lõpuni rahuldavaid lahendusi alati leida ei ole võimalik kuid see ei tähenda, et selle poole ei peaks püüdlema.

Minu jaoks tõestas aga see kohtumine taas, et Vormsil elavad mõistlikud kompromissideks avatud inimesed, kes suudavad kaasa mõelda ning mis eriti oluline, teha seda ka asjalikult ja liigsete emotsioonideta. Selle positiivse tõdemusega oleks paslik ka lõpetada.