Nikolai Vojeikin: Elukoha registreerimine on hästi korraldatud elu pant!
Pean tunnistama, et Maardu juhid ei ole vabariigis ainukesed, kes kadestusväärse järjekindlusega pöörduvad omavalitsuse elanike poole üleskutsetega fikseerida oma alaline elukoht kohaliku omavalitsuse elanikeregistrisse kandmisega. Põhjus on lihtne - igasuguse administratiiv- territoriaalse üksuse toimimise ja arengu tingimuseks on eelarve, mis moodustub töötavatelt ja registreeritud maksumaksjatelt laekuvatest summadest. Võib öelda, et selles mõttes ei ole Maardu linn küll parimas olukorras - selle vahetus naabruses asub pealinn, kellel on märksa suuremad võimalused pakkuda teenuseid ja sotsiaalseid soodustusi kui väikesel Maardul. Nii eelistavad paljud pealinnas töötavad maardulased sageli Tallinna ja registreerivad elukoha seal, tihti mõtlemata selle üle, et tööl veedab igaüks meist vaid ühe kolmandiku ajast, samal ajal kui „meie kodu on meie kindlus" ja selles „kindluses" veedame põhiosa ajast, hoolitsedes igati selle eest, et meie kodu oleks mugav ja hästi korraldatud.
Siin selgubki, et väljaspool Tallinna asuva maja või korteriga seotud mis tahes probleemi lahendamine, olgu see siis transpordiühendus, varustatus elektrienergiaga, veega, küttega, tänavavalgustus või teede ja kõnniteede korrasolek, kaupluste, koolide, lasteaedade või sotsiaal- ja kultuuriobjektide olemasolu, milleta on mõeldamatu kujutleda mitte üksi mugavat, vaid ainuüksi normaalset elu, - kõige sellega ei tegele kaugeltki mitte pealinna võimud, vaid meie elukohajärgne omavalitsus.
Ka omavalitsuse eelarvelised kulutused neile loomulikele ja niivõrd harjumuspärastele hüvedele ei ole kuidagi võrreldavad Tallinna poolt pakutavate aadressipõhiste soodustustega. Kui konkreetse raha, mida me saame toetuste, hüvituste ja soodustuste näol, saame me kokku lüüa ja rõõmustada pereeelarve suurenemise (või selle kuluosa vähenemise) üle, siis vahendid, mis kulutatakse üldistele elukondlikele vajadustele ja infrastruktuuri arendamisele, paistavad meile millegi abstraktsena ja tihtipeale endastmõistetavana. Ja kui siis kohalikul omavalitsusel juhtub näiteks veevärgi avarii likvideerimisega pisutki kauem aega kuluma, või tekib lühiajaline katkestus energiakandjatega varustamises, või on tänav lumest halvasti puhastatud, algavad otsekohe nördinud telefonikõned nõudmistega kiiresti kord majja lüüa. Nõustun - need nõudmised on õiglased, sest linna juhid peavad tõesti tagama kõigi elukondlike süsteemide normaalse funktsioneerimise probleemide tekkepõhjustest olenemata. Aga mõelgem - igasugune eriolukord tähendab eelkõige täiendavaid kulutusi eelarvest, see aga moodustub registreeritud linnaelanike maksudest.
Võtame näiteks eelmise talve, mis oli erakordselt lumerohke ja karm. Lisakulud kasvasid mitme miljoni kroonini, vastasel juhul oleks elu Maardus olnud lihtsalt halvatud. Raha tuli leida, hoides kokku teiste kuluartiklite arvelt, eelkõige linnavalitsuse personalikulude ja mõnede elanikkonna kategooriate sotsiaalteenuste kärpimise teel. Kuigi suurte raskustega, pidasime sellele pikale ja karmile talvele siiski vastu ning suutsime alles hoida ka ressursid linna arengukava täitmiseks.
Aga kujutage endale korraks ette pealtnäha absurdne olukord: ühel heal päeval otsustab rõhuv enamus maardulasi, et kasulikum ja loogilisem on registreerida oma elukoht pealinnas ja „kinkida" oma maksud Tallinnale... Olukord oleks dramaatiline, enamgi veel - traagiline. Maardu omavalitsuse eelarve tühjeneks otsekohe ja meie igapäevane elu muutuks õudusunenäoks, linna tabaks täielik kollaps, sest linnavalitsus ei suudaks enam lahendada ühtki, ka kõige tühisemat probleemi.
Uskuge mind head sõbrad - see pole mõeldud lihtsalt hirmutamiseks, vaid niisugune on reaalselt pankrotistuvate linnade saatus. Maardu õnneks nende hulka ei kuulu. Kuid ka üldiseks rahuloluks ei ole meil põhjust. Me analüüsime olukorda igakülgselt ning meil on olemas tõepärane ettekujutus ja prognoosid selle kohta, mis puudutab tänast päeva ja keskpikka perspektiivi: meie piirkonna majandusarengut, demograafilist situatsiooni ja tendentse.
Me teame, et linnakeskkond võimendab kõiki negatiivseid nähtusi, mis on omased meie riigile tervikuna ja rõhuvale enamusele Euroopa riikidest: töövõimetu elanikkonnaosa pidev suurenemine vananemise ja pensionäride arvu kasvu kaudu. Arusaadavalt ei suuda linnavõimud neid protsesse mõjutada. Ainus, mida me suudame, on luua soodsaid tingimusi noortele, et noored jääksid meie linna, looksid siin pere, sünnitaks rohkem lapsi. Selles suunas kavatseme aktiivselt edasi tegutseda, kuid see ei ole ühe aasta töö. Peamine on see, et meil tuleb jälle investeerida suuri rahasid lasteaedadesse, koolidesse, spordi- ja kultuurirajatistesse, laste mänguväljakutesse, teistesse sotsiaalse infrastruktuuri objektidesse.
Kujuneb välja nõiaring: et paremini elada, tuleb ehitada ja areneda, aga selleks on vaja vahendeid, mida kogume kõik koos, teist teed ei ole. Tõsi, mingid asjad õnnestub korda saata Euroopa struktuurfondide toetustega (nagu see toimub näiteks teede-ehituses, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi ehituses), mingid probleemid saab lahendada erainvestorite abiga, võib ka laenu võtta, kuid ainult Rahandusministeeriumi loal - pärast hoolikat riskianalüüsi ja kindlate tagatiste esitamist selle kohta, et laen ei muutu linnale üle jõu käivaks.
Kuid ka kõige soodsamate laenu- ja toetuste tingimuste juures on omavalitsus kohustatud tagama küllalt kõrge omafinantseeringu, mis ulatub 35 protsendini investeeringusummadest, või täitma õigeaegselt ja täielikult laenukohustusi. Samas teavad kõik tuntud tõde, et laenad võõrast raha, aga ära annad ju enda oma...
Seega seisab iga Maardu elanik teadliku valiku ees - registreerida elukoht ja panustada oma maksuraha iseenda homsesse päeva, oma laste tulevikku, või elada veendumuses, et kasulikum on rahulduda vähemaga, kuid kohe. Põhimõttel „parem varblane peos kui tuvi katusel". Head linnaelanikud - loodan väga Teie tarkusele ja usun, et võtate vastu õige otsuse.
Tunnistan ausalt, et algul kavatsesin oma kirjutist üles ehitada teisiti. Kavatsesin üksikasjalikult kirjeldada linna juhtkonna tegemisi ja muresid, rääkida sellest, mis on ära tehtud, mis on teoksil ja missuguste probleemidega me kokku puutume. Järele mõeldes aga otsustasin selle jutu pisut edasi lükata, eriti selles valguses, et Maardu linnavalitsus kavatseb üsna pea välja lasta kogumiku „Maardu 2011. aastal". linnapea Georgi Bõstrov kajastab kogumikus põhjalikult seda probleemideringi ja analüüsib olukorda. Igaüks võib siis ise tutvuda linna arengudünaamikaga ja teha omad järeldused sellest, mida oleme saavutanud ja mille kallal tuleb tööd teha järgmistel aastal ja edaspidi.
Toimetuselt: Vaevalt tund aega pärast seda, kui hr. Vojeikin oli selle materjali esitanud, leidis aset linnajuhtide kohtumine Muuga elanikega. Seal kõlas mitmeid konkreetseid küsimusi, mis pakuvad huvi enamikule muugalastest. Selle kohtumise kohta lugege Maardu Panoraami lisast „Muuga Aedlinn".
