Nikolai Vojeikin: otsene kõne

Täna kõneleme niisugusest tähtsast asjast nagu linna ja selle elanike turvalisus. See äärmiselt oluline tegevussuund aselinnapea töös jääb tihtipeale massiteabevahendite huvifookusest välja. Ka suurem osa linnaelanikke enamasti ei mõtle selle üle, kuidas tegutsevad struktuurid, kes on kutsutud tagama elanikkonna ohutust ekstreemsetes olukordades.

Samas on aga olemas abinõude ja meetmete süsteem, mis on ära proovitud reaalsetes kõrgendatud ohu olukordades ja tõestanud oma efektiivsust eriolukordade, kriiside ja isegi katastroofide tingimustes. Reaalselt ähvardava ohu korral teeb linnavalitsus tihedat koostööd julgeoleku eest vastutavate riiklike struktuuride, naaberomavalitsuste ja Maardu linna territooriumil asuvate majandustegevuse subjektidega ning rakendab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tagada päästeteenistuste täpne koostöö katastroofi ja selle võimalike põhjuste ärahoidmiseks.

Meie riigis alustati elanikkonna turvalisuse tagamise süsteemi aktiivset väljatöötamist 90-ndatel aastatel. Seotud oli see tehnoloogiate tormilise arenguga, mis tõi kaasa kõrgendatud ohu kollete tekke ja laienemise. Maailmas suurenes järsult tehnogeensete katastroofide, ohtlike epideemiate, nakkushaiguste ning sotsiaalsete kriiside arv, millega võitlemiseks pidi valmistuma iga riik. Siis töötatigi Eestis välja esimene eriolukordade seadus, mis reglementeeris vahetult elanikkonna turvalisuse tagamisega seotud struktuuride, ametkondade ja ametiisikute vastutuse ja pädevuse ulatuse eri tasanditel.

Käesoleval ajal on vastu võetud selle seaduse teine redaktsioon. Kõnealune seadus kohustab muu hulgas kohalikke omavalitsusi moodustama kriisikomisjone ja korraldama nende tegevust mitte ainult erakorralise olukorra tingimustes, vaid ka niinimetatud rahulikul ajal, mil on vaja järjepidevalt ette valmistada personali ja teenistusi, kes on haaratud ohuolukorra likvideerimisse või tegutsevad päästetöödel, kui seda olukorda ei õnnestu ära hoida. Kohalik omavalitsus peab korraldama ka selgitustööd elanike seas, ette valmistama ja kaasama päästetöödele vabatahtlikke, samuti organiseerima vajadusel inimeste evakueerimist ohutusse tsooni.

Munitsipaalkomisjoni edukaks tegevuseks temale pandud ülesannete lahendamisel on vaja hoida seda pidevas nii-öelda lahinguvalmiduses: süstemaatiliselt läbi viia koolitusi ja seminare, harjutada tegutsemist maksimaalselt reaalsetele sarnastes tingimustes.

Tahan märkida, et teatud mõttes on Maardu linn ainulaadne selle poolest, et oleme ainsana riigis loonud regioonidevahelise komisjoni - Viimsi ja Jõelähtme omavalitsuste osavõtul. Niisugune otsus ühiskomisjoni moodustamisest tuleneb sellest, et meil on ühised ohuallikad - Tallinna ja Muuga sadam ning Soome lahe akvatoorium. Enamgi veel: kui sadamas peaks midagi juhtuma, võib see osutuda piiriüleseks katastroofiks, sest meie sadamate kaudu veetakse kemikaale, mis kujutavad endast nende lekke korral tõsist ohtu inimeste elule.

Ühiskomisjon töötab pariteetsetel alustel: selles on neli inimest Viimsist, neli Jõelähtmelt ja viis Maardust eesotsas linnapea Georgi Bõstroviga (kes on ka komisjoni esimees). Komisjoni kuuluvad ka päästeteenistuse, politsei, Eesti Raudtee ja Kaitseliidu esindajad.

Vajadusel ehk juhul kui üks või teine omavalitsus ei suuda eriolukorda oma jõududega ohjata, tagab komisjon adekvaatse reageerimise, kaasates teised omavalitsused. Sedalaadi juhtumid on detailselt lahti kirjutatud vastavates plaanides, tegevuskavades ja iga osapoole ülesandeid sätestavates dokumentides: kes, millal ja kus peab eriolukorra ajal viibima, kes ja mil moel informeerib elanikke, kes ja missuguses mahus tegeleb oma ohus olevate naabrite abistamisega.

Täpset ja kooskõlastatud tegevust harjutatakse kogunemistel, mis toimuvad vähemalt kord 3-4 kuu tagant, mil komisjoni liikmed vahetavad informatsiooni olukorra turvalisuse kohta ja kavandavad meetmeid puhul, kui esineb mingeid ärevusttekitavaid tunnuseid. Iga kahe kuu tagant toimuvad meil nõupidamised Muuga sadama juhtkonnaga. Viimati toimus sedalaadi nõupidamine laiendatud koosseisus - sellest võtsid osa A-kategooria (kõrgendatud ohtlikkusega) ettevõtete ja Päästeameti esindajad - käesoleva aasta mai keskel. Seal töötasime läbi rea turvalisuse tagamise küsimusi.

Suur sadam on alati keerukas ja potentsiaalselt ohtlik objekt. Sadama juhid hoiavad pidevalt "kätt pulsil", nad ei hoia kokku eesrindliku tehnika ja tehnoloogiate pealt, mis peavad tagama sadamakompleksi toimimise ohutuse. Sadam teostab järjekindlalt ka keskkonnaseiret.

See pidev hool annab teatud garantii meie kõigi ühisele julgeolekule. Ent igapäevane praktika näitab, et absoluutselt riskivabasid objekte ei ole olemas. Kui näiteks kesklinnas asub suur raudteesõlm, kui linna territooriumil on sadam või lennujaam, tähendab see seda, et elamumassiivide vahetus läheduses käib kütuse, kemikaalide ja teiste potentsiaalselt ohtlike kemikaalide suurtes kogustes ümberlaadimine. Kui mingis lõigus peaks juhtuma õnnetus, tekib doominoefekt, mille puhul kohalik eriolukord areneb ulatuslikuks katastroofiks.

Kahjuks kujuneb inimeste ja ametnike teadvuses sageli petlik arusaam, nagu oleksid niisugused sündmused võimalikud kus tahes, ainult mitte meil. Tõepoolest, ametikohustuste tõttu olen käinud eri maades ja näinud objekte, kus ohutue tagamise süsteem toimib nagu kellavärk, kus mitmemiljonilise elanikkonnaga hiigellinna südamest lähevad läbi 80 raudteeliini või asub aktiivselt kasutatav õppelaskmise polügoon. Ja kümnete aastate vältel pole seal olnud ühtki vahejuhtumit.

Paraku pakub reaalne elu tihtipeale teist laadi näiteid, mil hooletus ja lohakus põhjustavad sadu ja tuhandeid inimelusid nõudvaid tragöödiaid.

Et seda meie linnas ei juhtuks, peame pidevalt valvel olema, varakult erandlikeks olukordadeks valmistuma ja neile õigeaegselt reageerima, tegutsedes ennetavalt ja pidades pidevalt meeles, et isegi luuavarrest võib ühel ilusal päeval pauk tulla...