Kahes esimeses moodulis selgitati Ruanda ja Jugoslaavia juhtumeid ning tutvuti õigusalase terminoloogiaga. MICC kulmineerus kolmandal nädalal, kui toimus kohtuistungi simulatsioon, kus mängiti läbi päris istungi protsessid, kuigi lühendatud kujul. Kohtusaalis olevad isikud pidid kohtunike sisseastumiseks püsti tõusma, sõna said prokurörid ja kaitseadvokaadid, kes esitasid oma väited ja tõendid. Seejärel küsiti mõlemalt poolelt täpsustavaid küsimusi ning istung lõppes, kui kohtunikud määrasid lõpliku otsuse tegemise aja ja lahkusid klassist, mis oli ajutiselt muundatud kohtusaaliks, vähemalt atmosfääriliselt. Neljandal korral esitasid õigusemõistjad otsuse, koos seda toetavate väidetega, neile määratud juhtumi kohta.

Detailidesse langedes jagati osalema tulnud 18 inimest kuute gruppi: mõlema kohtuasja jaoks eraldi kolm kohtunikku, prokuröri ja kaitseadvokaati. Esimene juhtum puudutas Jugoslaaviat, täpsemalt Srebenica massimõrvaga seotud Dražen Erdemovići ning teine Ruanda vabariiki ja seal toimunud 1994. aasta genotsiidis kaudselt osalenud Georges Ruggiut . Kuigi kohtuistungi päevaks oli osaliste arv kahanenud 13-ni ei saanud tähtsaid istungeid pidamata jätta: Erdemovići poolel oli vaid üks kaitseadvokaat, kelle vastu oli mitte vähem ega rohkem kui null prokuröri. Georges Ruggiu kohtuistung oli palju pingerikkam: kõik osalejad olid kohale tulnud ning mõlema osapoole argumentide kuulamisele läks lõviosa MICC-ile määratud 90-st minutist.

Neljandal nädalal, kui kohtunikud esitasid oma lõplike otsuseid, ei tulnud need osalejatele üllatuseks: Erdemović tunnistati õigeks ja Ruggiu määrati neljaks aastaks vangi ilma katseajata. Siinkohal olgu märgitud, et päriselt toimunud kohtuistungite tulemused olid siiski natuke erinevad: Erdemović sai reaalselt 5 aastat karistust ja Ruggiu 12 aastat.