Nõmmel on kindel paik paljude Glehni järeltulijate südames
Nimelt on tema enese soovil sinna maetud mulle väga armsa inimese, Nikolai von Glehni poja Manfredi tütre Luitgard Eberhardi põrm. Luitgard oli saksa soost proua, kes armastas Eestit kui oma sünnimaad ja rääkis elu lõpuni eesti keelt.
Ma kõndisin seal surnuaias valutava südamega. Mitte seepärast, et ma ei saanud seisatuda proua haual, kuna selles anonüümses piirkonnas ei tea keegi täpselt, kus nimelt ühe või teise lahkunu põrm maetud on. Süda valutas mul aga seepärast, et midagi jäi mul lahkunud proua puhul tegemata. Aasta tagasi umbes samal ajal olin plaaninud teda külastada, aga teatud põhjustel jäi see toimumata. Kui ma siis tookord talle helistasin ja seda teatasin, ütles Luitgard, et «nüüd tuleb kevadeni vastu pidada». Tervis ja aeg said aga otsa ja proua suri eelmise aasta 29. detsembril.
Tegemata jäänud tegu. Olematu viimane kohtumine. Mis sest, et põhjused olid olnud objektiivsed, valu see teadmine aga ei vähendanud. Midagi oli jäänud tegemata, ja seda pole enam võimalik parandada...
Küll on seepärast hea, kui me oma elus nii mõndagi plaanitut või lubatut aga ka tehtud saame. Just öeldu valgel oli mul heameel võõrustada kaugeid Brasiilia sõpru, kes sel kuul esmakordselt oma vanaema- ja vanavanaema sünnimaad külastada võtsid.
Nimelt viibisid 8.–11. novembrini Tallinnas Nikolai von Glehni poja Manfredi järeltulija Eduardo von Glehn Nobre oma tütre Luisaga.
Kuidas oled sa seotud Nikolai von Glehniga?
Nikolai oli minu vanaema vanaisa. Mu vanaema, Dorothea Renate von Glehn (1897–1973) oli Manfredi ja Elisabethi kaheksast lapsest vanim, temal oli omakorda seitse last ning mina omakorda olen tema kuuenda lapse, Dorotea Elisabeth Carrascosa von Glehn Westini neljast lapsest vanim.
Mis toob siis sellisel hallil aastaajal Eestisse kaks nii säravat ja rõõmsameelset brasiillast?
Minu tütar õpib ühe aasta Amsterdamis ökonoomikat ja ma kutsusin ta endaga kaasa Eestisse külastama oma esivanemate paiku. Ma ise elan aga Brasiilia pealinnas Brazilias ja töötan väliskaubanduse analüütikuna.
Tean, et olete lossist nii lugusid kuulnud kui seda piltidel näinud. Millised on nüüd teie muljed Nõmmest?
Ma ei ole mitte esimene Glehn, kes Brasiiliast siin käinud on. Mu tädi on käinud siin kaks ja mu ema ühe korra. Ma juba teadsin, et loss on ümber ehitatud ning et seest on see küllalt erinev. Aga arvan, et te tegite õigesti, et säilitasite lossi väljastpoolt samasugusena näitamaks, et teil oli ajalugu ka siinkandis kaua enne Nõukogude aega, ning et seestpoolt kohandasite ta ühiskondlike vajaduste tarbeks.
Eduardo, ma tean, et sa elasid oma vanaema Dora juures. Mida sa oma vanaemalt õppisid? Ehk jagad mõne loo?
Kui mu vanaema oli siin Revalis, meeldis talle alati õigel ajal kohale jõuda. Ta jõudis kooli tavaliselt veidi varem, ootas väljas ning kui siis õige aeg kätte jõudis, sisenes klassi. Mispeale õpetaja öelda tavatses: «Nüüd on õige aeg, sest Dora on kohal!» Aga ma kuulsin lugusid ka lapsehoidja Leenast, kes oli väga lihtne eesti naine, kellegi kaluri tütar. Kui me perekond Eestist lahkuma valmistus, läksid nad Leenaga hüvasti jätma. Leena aga ütles: «Ei, mina tahan teiega koos minna!» Glehnid vastasid: «Sa ei saa – see on ohtlik, sõda on käimas, ka ei ole me enam rikkad, pealegi ei ole meil enam piisavalt süüa. Sina ei pruugi karta, sest nõukogudel ei ole eestlaste vastu midagi.» Aga Leena vastanud Glehnidele:«Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!» – just nõnda, nagu seda tegi omal ajal piibli tegelane Rutt. Minu vanaema Dorothea ja vanavanaema Elisabeth pidid tegema rasket tööd, et peret toita, ja nõnda oli Leena nii kasvataja kui ema asemel. Usun, et suuresti tänu Leenale ja tema tehtud tegudele on Nõmmel ja Eestil tervikuna kindel paik paljude Glehni järeltulijate südames.
Eduardo ja Luisa täitsid oma unistuse ning lahkusid siit Peterburi suunas rõõmsate ja tänulikena. Seda tänu Lembit Teinbasile, kes oma abikaasaga neid oma kodus vastu võttis ning Jälgimäge tutvustas; Mati Nappusele, kelle vanaema Glehnide keskel kasvas ning seeläbi neid sidemeid veelgi lähendas; Annika Kiisale ning Piret Loidele, kes meid nii Glehni lossis kui Nõmme muuseumis nõnda armsalt vastu võtsid ning minevikku ja tänapäeva tutvustasid.
Eduardo ja Luisa ei jätnud tegemata ka annetust Nõmme rajaja Nikolai von Glehni monumendi ajamiseks. Samuti sai Glehnidele edastatud suuline kutse osaleda järgmise aasta novembris Nõmme 85. aastapäeval Nikolai von Glehni kuju avamistseremoonial.
