Nüüd on häid sõpru üle kogu Euroopa!
Pärast kahepäevast bussisõitu jõudsime oma sihtpunkti Radzionkowi. Esimesel õhtul polnud hotellis eriti kedagi näha, seda suurem oli aga üllatus, kui hommikul võõrkeelte kajast rõkkavasse söögisaali astusime. Peale meie olid seal veel türklased, hispaanlased ja itaallased. Pärast sööki kogunesime saali ning kõik riigid esitasid presentatsioone oma kultuuri ja kodupaikade kohta. Hiljem jalutasime kooli. See polnud tavakool, vaid internaat.
Kool oli jagatud koridoride kaupa osadeks, igaüks neist majandas ja tegutses omaette nagu perekond. Külalised jagati gruppidesse nõnda, et iga rühma liikmed olid eri maadest. Meie rühmale oli kaetud isuäratav laud.
Rääkisime omavahel juttu ja õppisime eri keeltes sõnu. Poola tüdrukud õpetasid meid mängima tšutšubabkat, mis Eesti keeles peaks siis olema põhimõtteliselt pimesikk. Kuigi poolakad inglise keelt palju ei rääkinud, oli meil väga lõbus. Õhtul toimus õpilastele disko, aga peaaegu kõik eelistasid sellele õues rahulikumas keskkonnas üksteisega tutvuda ning juttu rääkida. Teist päeva alustasime töötoaga.
Kõigepealt õpetati meile Poola rahvatantsu poloneset ning seejärel saime osa kõikide teiste riikide tantsudest. Meie kaerajaan osutus neist kõige populaarsemaks - kõik tegid kaasa ja muidu üsna suur saal kippus keerutamisel kitsaks jääma. Pärastlõunal sõitsime söekaevandusmuuseumisse.
Saime värvilised kiivrid ning sõitsime kitsa ja hirmuäratava liftiga 320 meetri sügavusele maa alla. Tutvusime kaevanduste ajaloo ja erinevate masinatega ning saime tööliste rongiga sõita.
Kolmandal päeval pidime ärkama varem kui tavaliselt - ees ootas sõit Krakowi. Seal jalutasime vanalinnas, käisime Oskar Schindleri tehases, millest oli tehtud Krakowi okupatsiooni kujutav muuseum, külastasime maa-alust arheoloogiamuuseumit ja suursugust Neitsi- Maarja kirikut.
Neljandal päeval läksime kohalikku leivamuuseumisse. Vaatasime filmi leiva ajaloost, nägime vanu küpsetusvahendeid ja koolitarbeid ning saime ka ise endale ühe saiakese küpsetada. Seejärel suundusime kooli, kus koos Poola tüdrukutega Eesti rahvustoitu karaskit valmistama hakkasime.
Kokkadeks valitud läksid väga hoogu ja hiljem oli terve laud jahukihiga kaetud. Kuni karask ahjus oli, mängisime esimesel päeval õpitud tšutšubabkat ja näitasime neile üht koordinatsioonimängu. Kuigi küpsetis ei tulnud välja päris nii nagu planeeritud, paistis see kõigile maitsevat.
Õhtul toimus pidulik kokkuvõttev üritus, mida alustasime taaskord poloneset tantsides.
Hiljem esitasid seda ka uhketesse kleitidesse riietatud poolakad. Kuigi tantsu põhisamm on lihtne, tegid moodustatud kujundid ja maani kleidid selle väga suursuguseks. Kõik said taas esineda oma rahvatantsudega ja ette kanda ka muid esitusi. Vahepauside ajal võis proovida teiste riikide rahvustoite, mis olid huvitava välimuse ja maitsega. Lõpetuseks laulsime ühiselt John Lennoni laulu „Imagine".
Kuna türgi ja hispaania grupp pidid lahkuma varahommikul, otsustasime, et oleme kõik koos terve öö ärkvel, et neid ära saata.
Nagu ka eelmistel õhtutel, rääkisime juttu, õppisime mängima türgi pille ja veetsime muidu mõnusalt aega. Inimesed olid tohutult sõbralikud, avatud ja rõõmsad ning saime selle aja jooksul väga lähedasteks. Kurvameelselt sõpru ära saates tundus, nagu oleksin neid nelja päeva asemel tundnud terve elu. Reis oli väga tore ja andis mulle tohutult palju uusi kogemusi ja ideid. Kõige parem on aga see, et nüüd on mul häid sõpru erinevatest paikadest üle kogu Euroopa.
