Odessa ja Krusensternide suguvõsa
1852.a sai kindralleitnandiks, teenis Tuula (1847-1850), Orjoli (1852-1854) ja Odessa (1854-1856) sõjakubernerina, oli senaator.
Minu kodulinna Odessa ajaloos on ta eelkõige tuntud kui inimene, kes juhtis Odessa kaitsmist Krimmi sõja ajal.
Odessa kaitsmise unustamatuks päevaks oli 10. aprill 1854.a, kui ingliseprantsuse eskaader 13 tundi vahetpidamatult pommitas Odessat. Hooned, sealhulgas Vorontsovi loss, said tugevalt purustada. Muuseas, see loss on saanud nime Mihhail Semjonovits Vorontsovi auks (feldmarssal, Napoleoni vastasest sõjast osavõtnu), kelle isa Semjon Romanovits, olles saadikuks Londonis, sai Ida-India kompanii valitsuselt nõusoleku saata inglise laevale „Spikei“ kaks vene ohvitseri. Tänu Semjon Vorontsovile, 1763.a. aprillis jõudsid Brasiiliasse mitshman N. Polubojarnikov ja allohvitser T.Kozljannikov. Nii olid nad esimesed vene inimesed, kes ületasid ekvaatori.
10. aprilli lahingus suurtükiväe praporshtshik (nooremohvitser) A. Stsjogolev asetas oma suurtükiväe patarei Odessa lahe sadamamuuli lõppu, püüdes nii pommidega tabada vaenlase laevu. Ebavõrdne lahing kestis kuus tundi ja lõppes eskaadri lahkumisega.
Pärast lahingut sõjakuberner Krusenstern, hoolitsedes linnaelanike eest, andis korralduse üle vaadata kahjustused mis linnaelanikud pommitamise läbi olid saanud.
Kahekümne päeva pärast sai liitlaste eskaader Odessa all tõsise kaotuse. Prantsuse admiral Gamelen hindas seda kui „rahvuslikku õnnetust“: Odessa reidil sõitis madalikule aurufregatt „Tigr“ - tolleaegne inglise mereväe uhkus. Sama päeva õhtul süüdati ta rannapatareide tulega, mille tagajärjel toimus laevas plahvatus ja laev uppus.
1854.a mais tõstsid tuukrid merepõhjast üles 19 fregati suurtükki. Suur osa neist olid täielikus korras.
1903.a, enne kui tähistati Odessa pommitamise 50. aastapäeva, otsiti neist üks üles. Pärast restaureerimist too-di suurtükk Nikolajevski (praegu Mereäärne) bulvarile ja asetati 1904.a septembris graniidist alusele. Nimelt see suurtükk oli üks neist, mis 50 aastat tagasi tulistas linna ja oli odessalaste tänuavalduseks kangelaslikele Odessa kaitsjatele, sealhulgas sõjakuberner Krusensternile.
Nikolai Ivanovits ei olnud mitte ainult sõjamees ega organiseerinud linna kaitsmist, vaid andis oma panuse tsiviil- ja koguni vaimuelus. Tema ettekirjutuse põhjal tühistati 1854.a mais kohtumäärus, mis nõudis sellieksami sooritamise eest tasu. Tsunftieeskirjad jäid siiski kehtima. Odessa riiklikus arhiivis on säilinud dokumendid, milles kajastub Krusensterni osavõtt silumaks konflikti Tiraspoli rooma-katoliku piiskopkonnas.
Minu isale, Vissarion Logis-hevile - I.F. Krusensterni lapse-lapse-lapsele (prapravnuk) saabus 1982. aastal kiri Vladimiri oblastist, kus kohalikud koduuurijad teatasid: „10 kilomeetri kaugusel Koltsugino linnakesest, Zavalino küla kiriku kõrval, vanal kalmistul on säilinud hauakivi, kust suurte raskustega on võimalik lugeda, et siin puhkab kuulsa meresõitja Krusensterni poeg Nikolai Ivanovits Krusenstern, Krimmi sõjast osavõtnu.“
Teine Odessa kuberner - Pavel Jevstajevits /Augustovits/ (Paul Demetrius) Kotzebu (1801-1884) oli abielude kaudu kuulsa admirali sugulane.
Pavel Jesvstajevits oli elukutseline sõjamees. Õppis Peterburgi gümnaasiumis ning seejärel lõpetas 1820.a ratasväe õppeasutuse. Sellest ajast alates oli pidevalt sõjaväeteenistuses. Osales kahekümnes sõjalises operatsioonis Kaukaasias, Bessaraabias, Poolas, sõjas Pärsia ja Türgiga 1827-1829, Vene-Türgi sõjas (1853-1856) Doonaul, Krimmis, Sevastoopoli kaitsmisel.
Kaasaegsed nimetasid Kotzebut „tillukeseks“ (pisikeseks) tema väikese kasvu tõttu (138 sm). Sellest hoolimata sai väikest kasvu inimene kõrgeid ametikohti ja autasusid mitte oma ilusate silmade eest. „Tilluke“ Kotzebue oli üks vene sõjaväeluure juhtidest.
Sõjaliste teenete eest kinkis imperaator talle 1860. aastal 6000 tessantini maad Samaara kubermangu Nikolaejevski maakonnas. Selle ajani oli tema varanduseks ainult kivimaja Revelis (Tallinnas).
Olles juba ületanud kuuekümnenda eluaasta künnise, pärast rohkem kui 40 aastast kestnud sõjaväeteenistust, määrati ta imperaatori määrusega 12. detsembrist 1862.a. Novorossiiski ja Bessaraabia kindralkuberneriks ja Odessa sõjaväeringkonna juhatajaks.
27. jaanuaril 1863.a saatis Kotzebue imperaatorile ettekande, et on asunud oma ametipostile.
See oli vastutusrikas nii poliitiliselt kui majanduslikult. Toimusid pidevad sõjad Türgiga ja Odessa sõjaväeringkond oma lähedusega sõjatandrile pidi kindlustama olukorra halvenemisel Idas tagavarabaasi armee jaoks. Sellise baasi ettevalmistamiseks oli vaja erilist juhtimist ning samal ajal oli vaja arendada kohalikku majandust ning tagada piirkonna sõjaline julgeolek. P.E. Kotzebue määramine nimetatud ametikohale sattus kokku ajaga, mil viidi ellu sõjaväereform. Vägede juhtimine viidi üle sõjaväeringkondadesse. Odessa sõjaväeringkonna juhatajana tuli tal nimetatud ümberkorraldused ellu viia.
Oma tegevusega suutis P.E. Kotzebue lahendada ringkonna ja linna peamised probleemid. Nendeks olid nii majanduslikus kui sõjalises mõttes ringkonna ja Odessa sidumine Venemaa sisekubermangudega. Tema ajal ehitati raudteed, mis ühendasid linna Kiieviga, Krementsukiga, Benderaga, Kisinjoviga. Ka veeteede parendamisega tuli tegelda. Laiaulatuslikult süvendati Kertsi lahe faarfaatrit ja puhastati Dnepri kärestikud.
Suurt toetust osutas P.E. Kotzebue linna omavalitusele, toetades selle soove laiendada oma õigusi linna valitsemisel. Tänu sellele võeti ette hulgaliselt heakorratöid: tänavad sillutati graniitkividega, tänavatele seati gaasivalgustid (1866), veevarustus (1873), reformiti kohtusüsteem. 1865.a. avati Odessas Imperaatorlik Novorossiski Ülikool, mis kasvas välja seni tegutsenud Rischelieu gümnaasiumist. 1870.a. loodi P.E.Kotzebue nimeline stipendium.
P.E.Kotzebue toetas lõunaslaavlaste püüdlusi ja omas nende seas suurt austust eriti just bulgaarlastega asustatud piirkonnas. Veel enne tema ametissemääramist, 1854.a. oli imperaator kandnud mõned alaealised bulgaarlased pärilikku aadlinimekirja selle eest, et nad olid ujunud üle Doonau ja toonud vene armeele väärtuslikke teateid.
1870. aastal 40 bessaraabia-bulgaaria kolonisti annetasid 372 rubla, et muretseda P.E.Kotzebue portree Komrati (praegu Moldoovias) õppeasutusele. Rohkearvulise publiku juuresolekul anti see õppeasutusele pidulikult üle.
Vahetult tema osavõtul 1863.a. hakkas Odessas ilmuma saksakeelne ajaleht „Odessaer Zeitung“.
Odessasse, mis oli saanud sõjaväeringkonna keskuseks, ehitati sõduritele kasarmud, haigla, avati junkrute kool.
12. märtsil 1870.a tähistati pidulikult tema 50-aastast teenistuslikku juubelit. Sel puhul trükiti brosüür, milles kirjeldati tema sõjaväelist- ja tsiviilteenistuskäiku, avaldati juubeliõnnitlused.
Aleksandr II õnnitles juubilari, märkis ära tema teened Trooni ja Isamaa ees ning autasustas „Püha Apostel Andrei Pervozvannõi“ ordeniga, kaunistatud briljantidega. Tsarinna saatis kingituseks kaks alusel olevat portselanvaasi.
Novorossiski ja Bessaraabia kindralkuberneri ametikoht kaotati 1874.a. ja P.E.Kotzebue määrati Varssavi kindralkuberneriks ja Varssavi sõjaväeringkonna juhatajaks. 4. veebruaril korraldasid odessalased piduliku ärasaatmise. Rikkalikult kaunistatud saalis anti tema auks pidulik lõuna, millest võttis osa kogu odessa eliit. Kõlasid toostid Kotzebue auks, tema teeneid linna ees meenutati kõnedes. Vastuskõnes kriipsutas ta alla, et tema teeneid on üle hinnatud ja soovis linnale, mida ta oli hakanud pidama oma kodulinnaks, edasist kasvu ja õitsengut.
Odessa ei unustanud P.E. Kotzebued. Linna silmakliinikule omistati tema nimi - Pavlovski. Käesoleval ajal on see Filatovi nimeline Silmahaiguste Instituut.
18 aastat hiljem (1892) taotles Odessa linnaülem siseministrilt luba nimetada üks sildadest P.E.Kotzebue nimega. Taotlus rahuldati.
Isegi paljudele odessalastele ei ole tuntud üks huviväärsusi sillal: selle võrel, väljaspool, on säilinud ennerevolutsiooniaegne (1917) Odessa vapp. Suur malmplaat reljeefse kahepäise kotka ja ankruga on märgatav ainult Karatinnaja tänava poolt. Seepärast elaski ta üle nõukogude aja.
1914.a paigutati linnaduuma hoonesse Pavel Kotzebue büst.
Odessaga on seotud kahjuks ka Krusensternide ajaloo kurb sündmus. Admirali lapselaps, Pavel Ivanovitsi (Paul Theodori) keskmine poeg, Adam Johann (1841-1884), olles kapten-leitnandiks vene mereväes, hukkus auriku „Azov“ avariis.
_________________________________
Kirjandus:
1. Gosudarstvenõi arhiv Odesskoi oblasti. F.30, F.630 i dr,
2. Nemtsõ v Sankt-Peterburge (XVIII-XX veka)/ Sostavitel T.A.Shreder CPb., muzei antropologii i etnografii (Kunstkamera) RAN, 2003.-256 s.
3. Odesskie nemtsõ. 1803-1920.: Nautsno-popularnoe izdanie/ E.G Plesskaja-Zebold. Odessa: izdatelstyvo „TES“, 1999.-520 s.
Autorist: Logishev, Igor Vissarionovits, sündinud 08.02.1950 Odessas.
Admiral Adam Johann von Krusensterni noorema poja Ferdinand Emil Platoni järeltulija (6.põlvkond).
1972.a. lõpetas Odessa Kõrgema Mereinseneride Kooli (praegu mereakadeemia). 1973-1974 sooritas ümbermaailmareisi Musta mere laevastiku transpordi aurikul „Akadeemik Jangel“.
Tehnikateaduste kandidaat, dot-sent. Odessa Mereakadeemia õppejõud.
