OG noored kunstnikud olid kaasosalised Aapo Puki maaliseansil
Selline pühendus seisab portreekunstnikuna tuntud Aapo Puki poolt kingitud kataloogi tiitellehel. Kui hoian seda praegu käes ja vaatan, siis tundub idee minna lastega kunstniku isikunäituse avamisele nö perfomansit tegema suisa hullumeelne. Aga tunne ja soov hetkeajel tekkinud idee ellu viia oli nii õige, et ei saanud teisiti. Läksimegi.
Kui meie kirev seltskond, mis koosnes üheksast õpilasest ja kahest õpetajast, Valga Muuseumi näitusesaali jõudis, oli näitus juba alanud - seisime sõna otseses mõttes oma molbertitega publiku ees. Jahmusime ise ja jahmatasime teisi. Aapo Puki isikunäituse „Vaata inimest" avamisele oli kogunenud 90 kunstihuvilisest publik, kes kõik ootasid etendust. Sain äkki aru, et nüüd ei ole tagasiteed: me oleme sellel maalietendusel kõrvalosatäitjad. Maris Sala õnnelik käsi valis külastajate seast välja Valga Kultuurikeskuse kultuuri- ja haridustööjuhi Kaja Sisaski, kellest kohapeal sündiski portree (tegelikult loe: portreed, sest ka Otepää Gümnaasiumi Kunstikodu noored kunstnikud joonistasid portreteeritavat).
Kätte tuli võtta pliiats, unustada ümberringi uudistavad inimesed ja fotoaparaatidega klõpsivad ajakirjanikud. Keskenduda tuli modellile, kunstniku õpetussõnadele ja muusikale (maaliseanssi saatis elav muusika Valga Muusikakooli direktorilt Ants Loosilt ja Vladimir Minskilt).
Portreekunstnikuna tuleb peatada aeg ja püüda kinni võõra inimese hingelind. See on suur usaldus kahe inimese - kunstniku ja modelli vahel. Võib oskuslikult maalida foto järgi koopia, aga see ei ela ega peegelda inimese olemust, on ainult ilus pilt. Olen südamest tänulik Aapo Pukile, et lapsed said sisutiheda loengu ja näitliku tunni „Portree sünnist ja olemusest". Olen veendunud, et nad mõistsid peamist: joonistada tuleb inimese olemust, mitte nägu. Pildi sisse tuleb panna ka ennast.
Märkamatult möödus kaks tundi, meid õnnistati erakordselt hea modelliga ja nii valmisid tabavalt elavad portreed - see on minu iseloomustus maaliseansile. Õpilaste töödele tagasisidet andes küsis Aapo Pukk: „ Kas te kannatate kriitikat?" Vastasin, et meil oli sisemine kokkulepe - keegi ei ütle, et ei oska, ja nutma ei hakka!Kriitika oli küll pigem pead paitav, aga väga õpetlik. Kui ma järgmisel hommikul Kunstikodu uksest sisse astusin, peatus pilk seinal rippuval maalil, mis kujutab süstasõitjaid Pühajärvel, autoriks Aleksander Suumann - kunstnik, luuletaja, Aapo Puki isa... Ja silme ette kerkisid väga luulelised akvarellid Aapo Puki kataloogist.
Mulle meenusid kunstniku enda sõnad oma maastikumaalide kohta: „Maastik, mida sa ei maali tellimuse peale ega müümise mõttega, on justkui autoportree."Aitäh julgetele noortele kunstnikele ja õpetaja Tiia Rootsmale, kes olid valmis end proovile panema! Kunstiõpetajana leidsin kinnitust, et julge pealehakkamine on pool võitu, ja et alati tuleb algul hullumeelsena näivaid ideesid püüda ellu rakendada. Kunstnik Aapo Pukk kommenteeris meie ettevõtmist aga nii: „See on päris tore idee, kui lapsed tahavad avamise ajal portreed kaasa teha. Vaatemänguliselt on see tore vaatepilt ja lastele jääb nii mõndagi kauaks meelde."
