Õigesti hingamine ja ausus ehk miks on lihtsad asjad vahel nii keerulised?
Kui eriline on siiski lihtsus, võiks õelda, et isegi eksistensiaalne ja hõlmav. Tõused hommikul üles, tõmbad sõõmu värsket õhku ja vaatad päeva algusele näkku. Milline see siis tuleb. Millist ma tahan? Palju on mul võimet tahta ja see täide viia? Kõigepealt tuleb muidugi teada, mis on tähtis, milleta ei saa. Panen siis asjad ritta: söök, liikumine, hingamine, uni, naudingud, looming... Kuid mis täidab seda lihtsuse kohta? See, kui tegelikult ei pea liigselt pingutama, hingamiseks me ju seda ei tee, lihtsalt hingad sisse ja välja. Kuid võta näpust, lugedes uut raamatut joogast, hakkasin jälgima, mida ma siis teen - hingan sisse küll, aga välja hulga vähem. Mitmeid nädalaid jantimist ja erinevaid harjutusi, enne kui hingamise tasakaalu sain. Et, miks see nii oluline on? Hingates vähem välja, ei vaheta me kopsudes olevat õhku ja tulemuseks on väsimus, tujutus, ja kes teab mis tulevad haigused veel. Siis mulle turgataski pähe mõte, et tegelikult tegevus, mida me teeme kogu aeg, on kuidagi paigast nihkunud, ja lihtsalt teda tagasi ei saa. Käest lasta seda aga on lihtne. On vaja osata lihtsalt märgata, mida sa teed - enda sees. Tähelepanu, lihtne kas pole, kuid kui kaua me suudame ühele asjale keskenduda? Praeguses hüplevas maailmas, kus suhtlemine nagu ajatu rong, mis kogu aeg sisse sõidab. Kus kogu aeg on kiire ja üha enam nõutakse kiiremini. Mõnele lihtne, teisele hullus, selge on vaid see, et meie ise saame sellele piire panna. Lihtne ju?
Aasta lõpul otsustasin, et 2013 aastal olen aus. Mitte, et ma poleks enne olnud, vaid ikkagi kuidagi olin „hea" ja ütlesin vahel leebemalt ja nii, et mitte tekitada imelikke olukordi. Nüüd ma tundsin, et on piir, kus ma ei taha enam mitteaus olla. Esimese katsumuse sain kohe peale selle asja väljalausumist, kus küsimusele, kas ma mõtteid vahel ka enda teada loen - jah loen. Teine oli seotud kirjadega, kus ütlesin nii nagu on: et ma ei tule-ei meeldi-ei kutsu. Sellest sain oi, kui palju pahameelepurskeid. Vahel ütlesin, et ma ei oska seda - inimesed aitasid, nad mõistsid. Ei pea ju olema lõputult tark ja kõike oskama. Tuleb lihtsalt öelda, ma ei oska, see on nii inimlik.
Täna oli mul meeletult külm, oodates kala-autot. Nii külm, et varvas hakkas valutama. Tükk aega valutas, isegi siis kui ma kuuma jalavanni tegin. Valu läks üle, ma isegi ei mäleta selle tunnet.
Vahel on valusid, mis ei lähe üle. Väiksel Leel ka ei ole läinud. Sünnipäevavalu. Ta ootas oma sõpru, sel talvepäeval - meeletult ootas. Kohale tuli 3 sõpra Brita, Brigita ja Gregor, tänu kellele sai Lee sünnipäevast tähtis päev. Ülejäänud 7 last ei tulnud. Kui sama juhus oli aastaid tagasi poja Martiga, siis ma nutsin meeletult kogu päeva ja Marti oli ka õnnetu. Lohutasin teda siis, et elame kaugel, ju nad ei saanud. Seekord olin targem, kirjutasin telefoninumbri kutsetele alla. Sellest polnud kasu, keegi ei vaevunud teatama. Lee küsis, miks nad ei tule, ma ju ootan ja ta nägu valgus pisaraid täis, hoidsin end seekord nutmast.
Ma seekord ei suutnud öelda, et kõik olid haiged, või et nad ei saanud. Sest Lee teab liigagi hästi, mis on telefon ja mida sellega teha saab. Ütlesin vaid ühe lause: kui sa oled suurem, saad alati minna oma sõbra sünnipäevale ja ei sõltu kellestki. Ju me seekord valisime valed vanemad. Sünnipäev on ükskõik kellele väga oluline hetk, mõni valu võib kesta kaua, kui oled midagi oodanud. Lihtsalt üks lihtne sõnum, oleks lahendanud väikese lapse ootuse. Lihtne ju?
Aasta lõpus tegin endale kingituse - hunniku tervendavaid massaažikive. Olen ammu piilunud juba tehnikaid, kuidas kivide sagedus ja raviomadused mõjutavad meie psüühhikat ja haigusi. Alateadlikult olin ostnud endale ka Moskvast kivimassaaži raamatu. Meeletu kirg on neid kive hoida, neid katsetada, proovida, mida nad teevad ja milleks veel võimelised on. Vean neid aeg-ajalt endaga kaasas ja annan teistele proovida, asetades neid erinevatele kehaosadele.
