Olav Maran 80. juubelinäituse avamine Paide Kultuurikeskuses
Oktoobri lõpus 80. juubelit tähistanud vanameistri Olav Marani looming jõuab esimest korda nii ülevaatlikuna Järvamaa publikuni. Näitus jääb avatuks kuni selle aasta lõpuni ning põhineb kunstikogujate Andres Eilarti ja Mart Lepa erakogudel. Näitusega kaasneb ka kataloog.
Andres Eilart: „Meie kultuurilugu tunneb kaht täiesti erinevat Olav Maranit. Ta oli 1960-ndatel juhtiv avangardist. Nüüd on Maran vanameister, vaikelu sünonüüm eesti kunstis, kes ise on kõik oma algusjärgu otsingud hüljanud. Miks? Mustvalgeim vastus on: ta sündis uuesti. Maran leidis 1968. aastal Jumala ja pärast seda ei olnud enam eelmist Olav Maranit.“
Olav Maran: „Olin 1960-ndatel võrdlemisi tusane, see maine elu ei tundunud elamisväärsena. Mingi äng oli sees. Protestisin kõige vastu, mis ümberringi valitses,“ kirjeldab Maran avangardistlikku tegevust ehk aega oma eelmisest elust. „Tusk vajas väljaelamist. Pildid olid kantud maailmavalust. Kõik pidi olema tegelik ja tegelikkus ei olnud ilus. Aga modernismiga kaasnenud elutunnetus oli negatiivne.“
Andres Eilart jätkab: „Ühelt poolt tahtis Maran olla objektiivne idealist, teiselt poolt aga absurdist.“
Maran: „Sain aru, et need ei lähe kokku, ei saa maailmavaadet nagu kindaid vahetada. Ma ei leidnud oma otsingutele lahendust. Lõpuks taipasin, et ükski filosoof ei suuda oma süsteemi õigsust tõestada. Nad küll püüavad, nad ehitavad selle süsteemi, nagu see tõestaks. See jääb aga postulaadi tasemele. Tõestamine jääb väljapoole meie võimeid. Et võtta omaks mingi filosoofia, pean sellesse uskuma. Et võtta postulaat omaks, pean seda uskuma. Aga kui on tegemist usuga, siis on ju olemas religioonide valdkond…“
Mart Lepp: „Marani kunst on filosoofilise olemusega, teda on ikka huvitanud müstika, usunditemaailm, elu mõte ning sellel teel jõudis ta 1967. aastal kristluseni, universumi intellekti ja absoluudi äratundmiseni Jumalas. Siit ka veendumus, et looduse vormid on täiuslikud, neid deformeerides võib küll jõuda põnevate tulemusteni, milles ei väljendu siiski elu sügavam, ajatum olemus. Selleks sobis looduslähedane realistlikum käsitluslaad, kus eriti vaikeludes ja agulivaadetes on kunstnik saavutanud kõrge taseme, silmapaistva kvaliteedi, intellektuaalse emotsionaalsuse.
Välise mulje põhjal kujutaks kunstnik vaikeludes üksnes esemeid, ent nende maalide pealispinna all on hoopis sügavamad kihid, olulisemad tegevused. Valguse ja varjude mäng, heleduse ja tumeduse kontrasteerimine omab sümboolset tähendust. See on hea ja kurja võitlus, kõigepealt kunstnikus eneses, aga ka maailmas tervikuna, mis avaldub kujukamalt formaadilt suuremates vaikeludes. Olav Maran on jõudnud kunstis selguse ja suure rahuni, nooruse otsinguaastad on jäänud selja taha, nüüd on oluline mõtestada elu, liikuda igaviku tunnetamise suunas.“
Olav Maran (sündinud 20.10.1933) lõpetas kunstiinstituudi (ERKI) Tallinnas 1959. aastal graafikute legendaarses lennus koos Peeter Ulase, Herald Eelma, Heldur Laretei ja Sylvia Liibergiga. Kuni 1968. aastani harrastas ta mitmesuguseid moodsa kunsti vorme, sealtpeale natuuritruus laadis maastiku- ja vaikelumaali. Aastatel 1960–2000 on Maran osalenud pea kõigil suurematel Eesti kunstinäitustel.
Tema tähtsamad isikunäitused: Eesti Kunstimuuseumis 1971 ja 1978, Tartu Kunstimuuseumis 1982, Tallinna Kunstihoones 1993.
Olav Marani tööd on esindatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Moskva Tretjakovi galerii, New Yersey’s Nortoni and Nancy Dodge Collection’i kogudes. Olav Maran on Eesti Kunstnike Liidu auliige.
Näitust ja näituse kataloogi väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ning Palgardi Kraana OÜ.
