Ole inimene, vastuta oma lemmiklooma eest!
Mõne aja pärast jõuab vestlus ka suurte loomade juurest väikeste peale ja Juhan kurdab: „Mu kassirajakas pole jälle nädal aega koju tulnud. Ilmselt läks kuskile pulma ja nüüd vist rebase saagiks langenud. Iga kord, kui kass pulmast tuli, oli ta nii katki kistud, et mõnikord tilkus mäda põskedest ja oli vaja lausa tohtri juurde minna. Suure summa raha kulutasin ta peale. Nüüd aga vaja omale uus kass kuskilt hankida.“ Maali vastab: „Oh, kui kahju. Ma just eile ajasin oma kassi pojad ämbrisse, oleks võinud ju ühe sullegi jätta.“ Ilmar omakorda lohutab: „Sa mine parem selle Mäe memme juurest läbi. Tal vanust juba 80 ja ei leia enam neid poegi ülesse. Tal juba umbes 30 kassi maja ümber ringi jooksmas. Saad omale just sellist värvi kassi nagu hing ihaldab. Ole ainult ettevaatlik ja ära mädaste silmadega poega võta. Mihkel võttis ja see suri tal nädalaga kätte ära.“
Kõlab nagu tavapärane jutuajamine, mida kindlasti paljud on kõrvalt kuulnud, kuid kui mõtlema hakata, on seal ju nii mõndagi valesti. Juhani kass oleks võinud elada veel aastaid, kui ta oleks haavade lappimise raha kastreerimise jaoks välja käinud. Kõuts oleks muutunud kodusemaks ja pulmad poleks enam huvitanud. Suure tõenäosusega ei oleks ka rebane talle enam nii lihtsalt peale sattunud, sest koduõuele metsloom tavapäraselt ei tiku.
Maali kass toob ilmale kakskolm korda aastas aga 4-5 kassipoega, keda kellelgi vaja pole. Enamasti lähevad nad „merekooli“. Kassi jaoks tähendab see pidevat koormust tiinuse näol, mis tihti lõppeb piimanäärmepõletikuga. Ta ei ole sugugi õnnelik kass, vaid näeb viieaastasena välja nagu vana loom ja ka hiirepüüdjana pole tast enam asja. Perenaine ütleb, et eks vanus teeb juba liiga. Tegelikult pole ju viie aastane kass sugugi vana. Tal oleks veel aega 10-15 aastat muretult elada, kui seda pidevat poegimist poleks. Lisaks on “merekooli “ saatmine kriminaalkorras karistatav, olenemata sellest, kas uputatakse vastsündinud või nädalavanuseid kassipoegi.
Mäe memme kassikoloonia on aga üle küla tuntud. Kunagi oli temalgi vaid üks emane kass, kuid see peitis oma pojad ära ja nii sai ühest kassist korraga kuus. Kolm poegadest olid veel nagu nuhtluseks emased. Poole aasta pärast said need kolm ja ka mamma igaüks veel neli poega. Nii oligi korraga juba 22 kassi. Memmekese kogu pension kulub kasside toitmiseks. Oma söögi ja ravimite peale kuluv summa on palju väiksem. Vahest jääb kasse küll ka vähemaks, sest haiguste laine käib üle, kuid mõni emane jääb ikka ellu ja paneb alguse uuele põlvkonnale. Ka siin oleks olnud ju tegelikult abi esimese kassi steriliseerimisest. Tookord tundus see nii üüratult kallis, kuid praegu kiisude söögile kuluv raha on igakuiselt palju suurem.
Selleks, et eelpool kirjeldatud olukordi vältida, korraldab Eesti Loomakaitse Selts koostöös Royal Caniniga ka sel kevadel kampaania, mille raames on võimalik oma lemmikloomi steriliseerida/kastreerida. Kampaaniast võtavad osa mitmed kliinikud üle Eesti. Kampaania peamine rõhk on kutsuda loomaomanikke steriliseerima/ kastreerima oma kasse, kuid sel korral võimaldavad mõned kliinikud ka koerte steriliseerimist/kastreerimist.
Kampaanias osalemiseks tutvu tingimustega ja registreeru lehel www.loomakaitse.ee või helista loomakaitse infotelefonile 55 505 009.
Paku oma lemmikule elamisväärne elu ja ära lase tal muutuda järjekordseks sünnitusmasinaks või pooliku kõrvaga haisvaks kakluskõutsiks.
