"Olevik" pakub sõna
Toonases detsembrikuu „Olevikus“ ilmuski esimest korda väikeste intervjuude kogum, millest järgnevatel aastatel kasvas hiljukesi toekam traditsioon – iga aasta lõpunumbris pakub „Olevik“ sõna mingile osakesele valla silmapaistvamatest isiksustest. Valikut teha on alati raske, sest eks leidu ju igas inimeses palju väärtuslikku, igal vallakodanikul jätkub ju toredaid mõtteid, mis vääriksid kirjasõnas teistega jagamist… Ja paraku on nii, et aastalõpukiire teeb omad korrektuurid – seekordki pööras näiteks tuisupäine „Monika“ ka „Oleviku“ plaanides ühtteist pea peale, mõnelgi küsitleda planeeritutest ei jäänud lihtsalt mahti tegelda mitte millegi muuga, kui lumekoristustöödega või muude tuisust tingitud segaduste korrastamisega. Seekord siis on huviorbiidis need tegusad vallakodanikud, eks edaspidi tuleb juttu teistestki tegijatest.
Kai Paks, Uhti Valge Kõrtsi perenaine
1. Millal Uhti Valge kõrtsini jõudsite ja kuidas tekkis mõte seda kaua-kaua oma “kosilast” oodanud ja kahetsusväärselt lagunenud hoonet taastama hakata? Meie valla ainuke muinsuskaitsealune rajatis oli toona ju räämas, üksjagu laastatud ja eks muinsuskaitse tingimused hirmutasid nii mõnegi huvilise kauges kaares minema siit....
Olen vabakutseline nahakunstnik aastast 1993, õppinud küll eripedagoogikat ja psühholoogiat, hiljem rõivaste modelleerimist ja konstrueerimist. Otsisime koos kaasa Lembit Arusega vanahõngulist hoonet korraliku ateljee ja galerii loomiseks. Saatsime 2004. aastal ringkirja valdadesse, millele saime umbes 20 vastust. Hingepuges Ülenurme vallavanema kiri, kus seisis, et meie valla Valge Kõrts ootab pikemat aega kosilast. Esmakordsest kõrtsiõuele saabumisest on alles soe mõnus värelus sügise päikselises päevas. Veel meenutan kõrtsihoone valvsat pilku sammaste vahelt ja sõnumit – me saame hakkama.
Muinsuskaitse on tuntud kollijutt. Minu arvates pole halba ametnikku, vaid oskamatus oma soove selgelt väljendada. Minu sügavaim kummardus Arvi Soonseina ees, kelle kolm võluvitsa – elukogemus, oskused-teadmised ja siiras soov avasid ajaloo lahkelt tänapäevale; arhitekt Kaja Ontoni ees, kes nii vaikselt kõrval seistes lasi ehitajal olla kõige targem. Loomulikult suurim lugupidamine AS-i ”Nordecon” meeskonnale, kes iseenese tarkusega lõi palju parema tulemuse, kui tellija soovida oskas.
2.Mida ümbruskaudsed inimesed Uhti kõrtsi taastamisest on arvanud – külarahval peaks ju küll hea meel olema, et tondilossina seisnud hoone lõpuks taas elule on saanud ja tegutsema hakkab? Millal toimub lõplik ja päris ametlik avamine ja mis selleks veel teha tuleb? Olete Uhti avatud ateljee – mida see ikkagi lahtiseletatult tähendab? Kõrtsiteenust ilmselt sellesse majasse ei tule, selles mõttes, et uulitsa pealt saab suvalisel ajal sisse astuda ja kortli viina tellida? Kohalikud ilmselt mäletavad ka pahandusi, mis kuuldusid-kostsid kaugele siis, kui kunagine “Külvaja” baar veel tegutses ja külarahvale palju meelepaha valmistas...
Mind ei saada hirmuunenäod olukorrast, kus kõrts enne kokku kukub, kui valmis saab. Minu kõrval on olnud särav mees, kes oskab lasta naisel unistada. Mees, kes annab jõudu ja toetab ka siis, kui kõik ei lähe kohe nii, nagu tahaks. Teine vägakindel tugi, mida tunnen oma selja taga, on Ülenurme vallavanem Aivar Aleksejev. Ma tean, kui palju vastikuid kõrva sosistajaid, pahatahtlikke grafomaane ja mürgiseid kaebajaid on pidanud ta kõrtsitegemiste pärast taluma. Keegi ei suudakunagi kõiki nähtusi diagnoosida. Õnneks juhibÜlenurme valda Mees, kes julgelt võtab ise vastutust ja julgeb usaldada kaaslasi oma teel. Ja lõpuks harjub ka külarahvas ilusa ja säravaga, nagu oli harjunud koleda ja räämaga.
Siirast kiitust, tänu ja lihtsalt head sõna oleme kuulnud nii omast külast kui mujalt rahvalt väga, väga palju. Inimesed lihtsalt tulevad ja näitavad üles oma parimat toetust.
Kõige tavalisem on aga imestus, et polegi söögikoht ja külakeskus. Pole jah ja viina ei saa ja pahandusi ei taha. Eks see kõrtsipidamine ole juba eelmiste põlvede poolt ära tehtud ja viina müüdud ja joodud ilmselt ka. Olen ise kaheksandat põlve kõrtsmike järeltulija ja meie suguvõsa üks liikmeid Erastvere mõisas kõrtsmik Peeter sai ameti järgika nime Kann. Ülenurme Kannid Oskar, Arvo ja Andres on samast puust. Kõik Eestimaa Kanninimelised on samast puust. Eks kõik kordub taas, ainult uues võtmes.
Käesoleva sajandi ja ka meie maja märksõna on “looming”. Iga inimene ise on looming ja tema sees võime olla looming, erineda ja koos eksisteerida samasuguse loominguga.
Projektis käib jutt Uhti Kõrtsist. Esmakordselt on kõrtsipidamist mainitud aastast 1638, Ucht krug. Tänaseks on kohandatud kõrtsihoone, rajatud sepikoda ja keraamikakatusealune. Oluline osa, keraamika puupõletusahju ehitus ootab kevadet. Tegu on 8 tonni kaaluva kiviahjuga, kus kõrgkuumusel saab põletada keraamikat. Kogu kompleks luuakse kunstnikele töötamiseks ja turistidele külastamiseks.
August 2011 annab võimaluse kompleks täielikult avada.
3. Pühadesoov vallarahvale
ON JÕULU OOTUSE AEG. Päriselt on jõulumuinasjutt minu vanaema Wilhelmine, tema ema ja vanaema pärisosa. Nende põlvkondade ainus võimalus palvet ja soove esitada oli läbi sündinud Kristuse. Ja nende soov täitus. Nüüd on meie kord ISE olla hea ja halva tasakaalustaja. Kuhu jäi siis Jõuluaeg? Minnes tagasi Muistsete Esivanemate Aegadesse, kehtis Pimeduseaja vaheldumine Valguseajaga, ühe tsükli lõpp. Iidne vajadus tsükli lõppedes kõik ära teha, ka head soovid edasi anda, pole kuhugi kadunud. Soov neile, kes head sõna lausuda ei julge: saatke see mõttes teele, sest iga meie tegu, sõna ja mõte leiab koha Universumis. Südamest tulenev siiras tunne jõuab kohale kiiremini kui postkaart ja meilikiri.
Kõigile Ülenurme valla elanikele ja kogu rahvale soovin julgust elada siin kaunil maal ja siirust uskuda oma ja teiste headesse soovidesse.
Kummardan saabuva Valge Aja ees ja soovin sära tema tulekul!
____________________________________________________
Kristjan Parveots, Ülenurme valla konstaabel
1. Natuke iseendast – kus elate, kuidas politseitöö kasuks otsustasite?
Pisut perekonnast ka – selline rahutu amet, pisipere olemas-tulemas, kuidas kõigega hakkama saate. Vallarahvas on muidugi ammu unistanud, et valda teenindav politsei oleks kohalik...
Elan alates 2006. aastast koos abikaasa Eveli,koera, kassi ja kaladega Ülenurme vallas Lemmatsi külas. 2008. aastal lisandus meie perre poeg Jakob Hans ning artikli ilmumise ajaks on minu perekond veelgi suurenenud tütre võrra.
Politseitöö kasuks otsustasin Õhutõrjedivisjonis kohustuslikku ajateenistust läbides. Seinal oli politseikooli tutvustav plakat ning väeossa saabusid ka sinistest vormides mehed, kes politseiniku elukutset tutvustasid. Kuna amet tundus huvitav ja vaheldusrikas, siis kandideerisime politseikooli koos 6–7 ajateenijaga, kellest praegu pooled ka politseis töötavad. Politseikooli lõpetasin 2003. aasta kevadel ning seejärel asusin tööle tollasesse Lõuna Politseiprefektuuri. Kõrghariduse omandasin Mainori Kõrgkoolis 2007. aastal.
Politseiniku amet on tõepoolest rahutu, lõpuni ei saa kunagi enda vaba aega planeerida. Siiski püüan vabal ajal võimalikult palju aega perekonna keskel veeta. Oma aja võtavad ka hobid – jõutõstmine ning sulgpall.
2. Mida Ülenurme vallast enne siia tööle asumist teadsite? Linnalähedane vald – on siin probleemid ehk teistsugused ja teravamad kui mujal? Elukoht-töökoht samas vallas, kas see teeb elu raskemaks? Kui pärast tööpäeva lõppu ikka keegi helistab, mis siis saab – tulete ja lahendate? Mõistuse häält kuulda võttes peaks ka politseinikul oma pereelu ja puhkeaeg ole-ma, samas on ju kas või vallaleheski politseitelefoninumber avalikult ilmutatud... Kas Ülenurme vald kui tõeliselt tihehoonestatud piirkond on politsei jaoks keeruline või on hoopis kergem, sest naabrite silm justkui nägemas kõike. Meie suur kool – kas see tähendab ohtrasti n.ö preventiivset politseitööd?
Enne tööle asumist teadsin Ülenurme vallast suhteliselt vähe, teadsin, et tegemist on ühe suurema elanike arvuga vallaga Tartumaal ning seetõttu ka politseiniku heaks suhteliselt kõrge töökoormusega piirkond (info kolleegidelt, kes varem samas piirkonnas töötasid). Lähemalt sain tuttvaks vallaga siis, kui hakkasin maja ehitama. Kokkupuude vallavalitsusega oli väga hea, asjaajamine oli kiire ja asjakohane, samuti jäi uude majja sisse kolides kohe silma väga hea teede korrashoid, samuti olin meeldivalt üllatunud oma naabrite üle, kes uue külaelaniku väga soojalt omaks võtsid.
Töötada politseinikuna samas vallas, kus ise elan, on tõenäoliselt pigem pluss kui miinus. Olen informatsioonile ja probleemidele lähedal ning seetõttu on hea oma tööd orienteerida vastavalt valla vajadustele. Samuti on reageerimisaeg probleemidele lühike – kõik on käe-jala juures. Kui tuleb ette mõni tõsisem probleem, mis vajab minupoolset sekkumist ka töövälisel ajal, ei võta see kaua aega ning probleem võib saada lahenduse juba eos. Muidugi tekivad ka väiksemad olmeprobleemid, mille lahendamine võib oodata tööpäeva alguseni, siis sellega tegelen ikkagi töö ajal, kuna perekond ei tohi kannatada teiste probleemide pärast.
Tööalaselt iseloomustan Ülenurme valda positiivselt, probleeme on, kuid proportsioonis rahvaarvuga ei ole neid palju. Omapoolse panuse töökoormusesse annab tõepoolest suur kool, kus töö noortega võtab oma aja. Mitte et koolis oleks palju probleeme, vaid preventiivne töö, mis suunab noori käima seaduskuulekal teel. Sellel aastal olen koolis ja lasteaias andnud juba ligi 20 loengut liikluse ja avaliku korra, suitsetamise ja alkoholitarvitamise teemadel. Loodan, et see töö kannab vilja ja praegustest noortest kasvavad väga seaduskuulekad kodanikud.
Tööd annab ka vallas tegutsev Ülenurme Konsum, kus väga sageli pikanäpumehed käivad, kuid viimasel ajal üha sagedamini on õnnestunud vargaid tuvastada ning neid vastavalt seadusele ka karistada. Selliseid probleeme, mida mujal pole,ma kirjeldada ei oska, seega Ülenurme vald ei eristu kriminogeensuselt teistest valdadest.
3. Pühadesoov vallarahvale
Paneks kõigile pühadeks südamele, et ei liialdataks alkoholiga ning ei istutaks joobes peaga sõidukirooli. Et pühad jääksid ikka rõõmsateks ja küünlavalgus helgiks vastu rõõmusõnumiga, mitte ei vilguks leinaliselt…
Vallarahvale soovin eelkõige ilusaid rahulikke valgeid jõulupühi! Lisaks teineteise mõistmist ja avatud suhtlemist, mis väga lihtsalt aitab tekkinud arusaamatusi ära hoida ja lahendada.
____________________________________________________
Mari-Liis Roots, Külitse baari ja kaupluse omanik
1.Kuidas olete Ülenurme vallaga seotud ja kuidas tekkis mõte asuda Külitse kauplust ja baari pidama?
Baari pidamise otsus tuli suhteliselt lihtsalt. Arvestades Tartu lasteaiakohtade nappust, oli keeruline leida endale sobiv töökoht, seega tuli leida alternatiiv. Olen erialalt klienditeenindaja ja oma äri asutamine tundus mõistlikum kui lõputult sobivat ja tasuvat tööd otsida. Olen küll Tartu tüdruk, agaeelnevalt Ülenurme vallaga ma otseselt seotud polnud. Ent Külitse oli mulle varemgi silma jäänud, sest soovisin ilusa loodusega kohta linnast veidi eemal ja seda Külitse ju ongi. Muidugi oli ka eelduseks, et eelnev omanik soovis oma äri siin lõpetada ja siitkandi rahval on ikkagi vaja poodi, kust oleks võimalik saada vähemalt esmatarbekaupu, ilma et peaks iga väikese asja pärast linna sõitma.
Äriga tegelen peamiselt mina, kuna abikaasal on oma töö. Loomulikult on baari ja kauplusessepalgatud ka abikäsi. Üritame pakkuda võimalikult mitmekesist teenust, mille hulka kuulub ka tellimisel küpsetiste valmistamine, peolaua katmine (ruuminappuse tõttu maksimaalselt 25 inimesele), kokkuleppel on ka kauba kojutellimise võimalus.
2. Külitse baar on viimasel ajal suhteliselt tihti omanikku vahetanud, katsetanud üht- ja teistmoodi. Ka asukoht suurest maanteest tsipake eemal pole vist kaubanduseks kõige soodsam? Oli ehk pisut kõhe tunnegi selle ettevõtmise algusaegadel?
Oma äri alustamine ei ole lihtne, aga kui see otsus oli tehtud, ma enam ei kõhelnud. Ma ei ole lasknud ennast baari minevikust väga heidutada. Asukoht on küll maanteest veidi eemal, kuid siiski nähtav. Erinev eelnevatest omanikest on kindlasti see, et meie püüame rohkem rõhku panna reklaamile. Ja parim reklaam on rahulolev klient. Soovime ka edaspidi kõiki teenuseid pakkuda nagu siiani ja vallarahva jaoks olemas olla.
3. Uusaastasoov vallarahvale
Rahulikke ja ilusaid pühi kõigile! Soovime kogu kollektiiviga, et ka uuel aastal meie koostöö sujuks.
____________________________________________________
Kaido Sirge, Ülenurme Gümnaasiumi spordiklubi raskejõustikutreener
1. Meie rammumehed-raskejõustiklased teevad võimsaid mehetegusid, kahetsusväärsel kombel on see teema aga “Olevikus” lausakajastamata jäänud. Kuidas siis Ülenurme rammumehed elavad?
Olen uue aasta algul 30-aastaseks saavÜlenurme valla elanik, elan siin juba kuuendat aastat. Tegelen raskejõustikuga 15. eluaastast saadik. Alustasin jõutõstjana, milles olin ka aastaid Eesti tipus. Kehakaalu tõusuga otsustasin ennast proovile panna ka rammumeeste võistlustel. Aastal 2009 osalesin kolme kuu vältel 16 võistlusel, sellel aastal kahjuks nii paljudest võistlustest osa võtta ei suutnud, kuna olin vigastustega kimpus. Seegaoli mul mahti ja võimalus Ülenurme valla abiga Tartu vallalt üle võtta legendaarne võistlus Tartumaa Rammumees. See jõukatsumine on Eesti kõige pikema traditsiooniga rammumeeste võistlus, mida peetakse juba aastast 1989 ja mis algupäraselt saigi alguse just Ülenurmelt. 4.septembril,kui Ülenurme staadionil Tartumaa Rammumehe võistlus toimus, oli kohal ka televisioon TV14, kes jäädvustas võimsa pooletunnise saate, mida kordab veel aeg-ajalt aasta lõpuni.
Suur tänu toetuse eest muidugi vallale ja sponsoritele! Plaan on ka järgnevatel aastatel Tartumaa Rammumehe võistlust iseseisvalt korraldada, seda muidugi siis, kui leidub sponsoreid ja toetajaid.
2. Kuidas raskejõustiklased oma järelkasvu eest hoolitsevad? Jõutreeningud on keskmise inimese vaatevinklist justkui teatud ohtudega seotud. Kas nendel treeningutel on ikka ja alati ka kellegi valvas silm peal, et kang kellelegi pähe või peale ei kuku näiteks?
Kahjuks ei tea Ülenurme vallas kedagi, kes veel tegeleks sarnase alaga. Kuna suhtun oma alasse suure pühendumisega, siis olen suutnud võistlussporti meelitada ka oma elukaaslase Marianna Bogdanova, kes tegeleb väga aktiivselt kergejõustikuga ning lisaks ka raskejõustikuga ja võistleb aktiivselt valla eest. Oma väikese kaalu kohta on ta võistlustel saavuta-nud suurepäraseid tulemusi – kehakaalu klassis 55 kg sooritanud jõutõmmet 125 kg.
Kui kellelgi on huvi jõusaaliga tutvust teha (kaasa arvatud naised), siis on see võimalus olemas, ikka koos juhendaja nõu ja jõuga. Rammumeeste jaoks on oluline ka õige toitumine – ka selles osas püüan nõuga abiks olla.
3. Pühadesoov vallarahvale
Soovin kindlasti valla elanikele rahulikke jõule ja kui tunnete, et olete jõuluroogadega pisut liiga palju kaloreid kogunud, siis miks mitte tulla neid taas kaotama just jõusaali.
____________________________________________________
Aare Miller, OÜ Berry Farming juhataja: „Ka väikeettevõtte hea idee võib edasi viia!“
1. OÜ Berry Farming tooteid võib vist leida kõigi suuremate kaupluste riiulitelt. Olete tegutsenud enam kui kümmekond aastat, aga astelpaju on ilmselt teie peamine müügiartikkel olnud kõige pikemat aega. Kuidas alustasite ja mille kõigega nüüdseks juba tegelete? Kui kaugele teie tegutsemispiirkond üldse küünib – suvel Soomes Hamina laadal oli väga meeldiv kohata kodukandi ettevõtjat näiteks!
Berry Farming sai alguse lihtsast soovist kasvatada Eestimaa pinnal kapsa asemel erinevaid marju, mis lisaksid eestlaste lauale nii vitamiine kui ka mõnusat magusat suutäit. Algusaastatel kasvatasime ka maasikaid ja vaarikaid, kuid kõige tugevamaks sirgus ikkagi see elu mari – astelpaju.
Oleme 10 aastaga õppinud selgeks selle, kus ja kuidas kasvatada astelpaju, kuidas neid korjata ja mida marjadest valmistada. Leiutajatega oleme leiutanud ja teadlastega teadust teinud ning saigi kümne aastaga selgeks asjaolu, et kõige lihtsam marju korjata on viljaoksi lõigates. Lõikame viljaoksad, asetame nad kasti ja seejärel kohe sügavkülma ning pärast külmutamist raputame marjad, sorteerime ning puhastame ja pakendame. Astelpaju on elujõud ja inimese organismi raku kaitsja, mida on juba pikka aega uuritud kogu maailma jaka Soome Turu Ülikoolis ning tehtud inimkatseid selle fakti tõestamiseks.
Möödunud 8 saagiaastat on andnud nii häid kui ka kehvemaid saake ja tänu mehisele tööle oleme parimal aastal müünud Soome, Rootsi ja Saksamaale ca 50 tonni astelpaju marju ning pea 30 tonni töödelnud erineval moel väärtuslikeks toodeteks: täismahlad, glögi, nektar, toormoos ja kuivatatud toidulisandid. Soomes on astelpajutooted sedavõrd hinnas, et ilmselt oleks meie tegevus ilma soomlaste tarbimisharjumuseta lausa mõttetu. Oleme osalenud aktiivselt messidel ja laatadel, nagu näiteks iga-aastane Mardilaat Helsingis, ning eelmisel aastal võtsime osa ka Stockholmi jõululaadast. Eks välismaa turul toimetulekuks on oluline kohaliku keele oskus, et inimestega ikka nende omas keeles suhelda. Tegelikult on soomlastele ja rootslastele ikka eelistatuimad omamaised tooted. Kuid pensionärist tervisest hooliv memmeke üllatub, kui nendega sama keelt rääkiv müüja tuleb hoopis Virosta. Pooleteise aasta jooksul osalesime kõikidel Soome laatadel Helsingist Tampereni. Meie turundus on väga lihtne – lusika või pitsiga pakume oma toote maitse klientidele suhu ning tehing saabki nõnda tehtud. Meie moto on „Tunne oma klienti ja usu oma tegevusse”.
Eestis võib meie tooteid nüüdseks juba leida kaubamajast nii Tartus kui Tallinnas, Selveri, Maksimarketi, Konsumi, Kaupmehe ja Maxima keti poodidest.
Tegime koostööd Eesti Maaülikooliga ja EUrahadega valmis EMÜ Polli Tootearenduskeskus, kus praeguseks valmib enamik meie toodetest. Polli Tootearenduskeskus on avatud kõigile väikeettevõtjatele, kes soovivad oma tooteid arendada ja kvaliteetselt valmistada.
Praegusel hetkel võime aga öelda, et väikeettevõtja peab meeletult rügama, et endale turul koht välja võidelda. Kuna ka meie oleme väikeettevõtjad, puudub meil oma külmhoone, aga marjaäri ilma külmhooneta ei ole võimalik ajada. Oleme tänulikud oma koostööpartnerile, samuti meie valla ettevõte AS Saarekile, kes on olnud meile väga hea koostööpartner nii marjade puhastamise kui ka hoiustamise osas.
2. Kas Berry Farming on perefirma, mida antakse edasi põlvest põlve?
Nüüdseks, mil meie esimene 5 hektari suurune istandus, mis meid siiani hästi on teeninud, hakkab vananema ja vaja oleks mõelda uute istanduste rajamisele, on see hetkeseisu arvestades natuke kaheldav. Kuid lootes helgemale tulevikule, ei heida me peast seda mõtet. Ehk loodame, et Berry Farmingust võiks kasvada perefirma. Praeguseni on sellega tegelenud vaid üks põlvkond, kuid anname endast kõik, et ka järgnevatel põlvedel oleks võimalik tervisekultuuri edasi kasvatada ja seda eestimaalastele tutvustada.
Kui on meie vallas noori ja aktiivseid ettevõtjaid, siis kindlasti soovitan marjakasvatusele mõelda ning oleme valmis ka jagama oma kogemusi selles valdkonnas.
3. Pühadesoov koduvalla rahvale
Lugupeetud koduvalla rahvas, soovin teile kõigile head tervist ja kindlat meelt, uskumaks paremasse tulevikku! Proovime muuta asju, mida suudame, paremaks ning oleme väärikad ja lugupidavad kaaskodanike suhtes. Targad, ausad ja töökad kodanikud on hea ühiskonna alus.
Rahulikku jõuluaega ning sisutihedat ja ettevõtlikku uut aastat soovib OÜ Berry Farming nimel Aare Miller.
____________________________________________________
Marge Einola, Ülenurme vallavalitsuse maanõunik
1. Oled päris kaua töötanud Ülenurme vallas maakorraldajana, tänavu suvel sai sinust maanõunik – ilmselt sulle endalegi pisut ootamatult. Samas – küllap oled kõigi tööküsimustega juba ammu põhjalikult kursis ja midagi kaelamurdvat selles ametis sinu jaoks polegi.Kas Ülenurme vald on maaküsimustes piisavalt väljakutseid esitav?
Ülenurme Vallavalitsuses olen töötanud alates aastast 1997 maakorraldajana. Olen tegelenud maade erastamise, tagastamise, munitsipaliseerimise ja kõikvõimalike teiste maad puudutavate toimingutega.
2010. aasta suvest töötan maanõunikuna ja olen ka vallavalitsuse liige. Ametikõrgendus tuli mulle tõesti ootamatult ja väga kurbadel põhjustel. Tööd on oluliselt rohkem, aga saan hakkama. Suureks abiks on see, et paljud maaküsimused arutatakse läbi vallavalitsuse istungitel ning otsused sünnivad meeskonnatööna.
Linnalähedase valla maaküsimused on kindlasti rohkem väljakutseid esitavad kui kaugemates valdades. Probleeme on palju ja väga erinevaid. Lisaks tuleb igapäevaselt suhelda valla elanikega. Palju on selliseid inimesi, kes helistavad selleks, et lihtsalt rääkida. Aga selline see vallaametniku töö ongi.
2. Su vanemad on põlised põllupidajad, oma spetsiifikalt on linnalähivallal põllumajandusega lood tsipake nutused. Või ei ole?
Minu vanemad on tõesti terve oma elu põlluharimisega tegelenud, viimased 20 aastat Einola talus. Talutöödesse on olnud alati kaasatud terve pere.
Põllumeestel on kahtlemata raske, et tänapäeva konkurentsis toime tulla, liiatigi veel väheste vahenditega. Linnalähedase valla põllumeestel napib põllumaad, mida harida. Maa kasutusotstarve on kiiresti muutunud, paljud põllumaad on planeeritud elamu- ja ärimaadeks. Suureks abiks põllupidajatele on küll Euroopa Liidu toetused, kuid Eestis on need summad võrreldes teiste Euroopa Liidu maadega väga väiksed.
3. Pühadesoov vallarahvale
Rahu, rõõmu, armastust! Ja hoidke oma lähedasi!
____________________________________________________
Rahel Tamm, Ülenurme Vallavalitsuse sotsiaalnõunik
1. Kuidas siia meie vallavalitsusse tööle sattusid? Mis meie valla tegevuses kohe eriti silma paistab ja meeldib?
Olen pärit naaberomavalitsusest, kasvanud,õppinud ja elanud Tartus. Ülenurme vallamajja tööle kutsus mind Kaja-Mai Reimann. Olen siin nüüdseks töötanud veidi üle aasta ja see aasta on olnud paljuski sisseelamise ja õppimise aasta. Tuge ja häid nõuandeid olen saanud kompetentselt ja suurte kogemustega kolleegilt Kaja-Mai Reimannilt. Mulle on olnud suureks rõõmuks, et inimesed, kellega iga päev koos töötan, on toetavad, lahked ja sõbralikud – oma koduvallast hoolivad.
2. Ülenurme on küll vabariigis üks väiksemaid, samas teatakse meid kui heal järjel olevat ja jõukat valda. Rahvast on meil palju, küllap ka sotsiaalseid probleeme piisavalt?
Jah, eks ta paraku nii ole, et probleemid käivad ikka inimesi pidi, mitte ei hüppa kivilt kivile. Meie vallas on palju tublisid vallakodanikke, tegusad lasteaiad ja kool, kes kõik pööravad tähelepanu laste heaolule. Teisalt – kiire elutempo jätab tihtipeale just lapsed kannatajaks, näiteks kui vanemad töötavad välismaal, aga lapsed on siin. Mõnikordon üksikvanem raskustes. Üldine keeruline majandusolukord on halvendanud ka puudega inimeste ja eakate toimetulekut.
Oluline, et me ei oleks oma muredega üksi.
3. Pühadesoov vallarahvale
Vallarahvale soovin rõõmsat jõuluootust ja rahulikke pühi! Soovin, et meil kõigil oleks pühade ajal mahti hinge tõmmata ja mõtteid korrastada, veeta aega oma lähedaste seltsis ja märgata kõike kaunist, mis meid ümbritseb. Soovin, et vanematel oleks aega kuulata oma lapsi ja et lapsed võtaksid aega külastada oma vanemaid ja vanavanemaid.
Ja muidugi kõigile palju tervist!
