„Olevik“ pakub sõna
Aastatega on „Olevikul" tekkinud omad traditsioonid, üks neist aastalõpune intervjuude kogum. 1998. aastal alguse saanud iga-aastastes jõuluküsitlustes on sõna saanud valla silmapaistvamad isiksused. Nagu ikka, on valikut tublide inimeste vahel teha hästi raske, sest eks leidu ju igas inimeses palju väärtuslikku, igal vallakodanikul jätkub toredaid mõtteid, mis vääriksid kirjasõnas teistega jagamist... Ja paraku on nii, et aastalõpukiire teeb omad korrektuurid ja mõnikord seab omad piirid ka inimeste tagasihoidlikkus - seekordki oli neid, kes ei soovinud suurema auditooriumi ette astuda... Iga kord nende väga erinevate ja väga eriliste inimeste (elu)lugusid toimetades tunnen sügavat austust nende läbielatu ja tehtu suhtes, austan nende üllaid ootusi tuleviku suhtes... Mida kõike on saavutatud oma tahtejõu toel ja virisemiseta! Millised elud, missugused saatused, kui nutikad plaanid!
Ja ikka tõstab sealsamas pead ka kahetsus, et siinsamas kõrval elavatest kaaslastest teame paraku nii vähe, ei suuda süüvida, ei leia aega... Meie elud on muutunud lihtsalt ülekohtuselt kiireks...
Seekord siis huviorbiidis need tegusad vallakodanikud, eks edaspidi jõuab järg tasapisi teistenigi!
1. Kuidas olete Ülenurme vallaga seotud, mida olete varem teinud ja kuidas kommitegemiseni jõudsite? Mida sinna kommi sisse panete ja miks just isetehtud kommid parimad on? Poed ju kõiksugust magusat kraami täis...
Olen sündinud Ülenurmes, siin elavad minu vanaema ja isa. Olen siit vahepeal küll ära olnud - kuni põhikooli lõpuni elasin koos emaga Järvamaal, tagasi Ülenurme tulin keskkooli, elasin vanaema juures ja õppisin Ülenurme Gümnaasiumis, hiljem Tartu Pedagoogilises koolis. Ära läksin siit, kui abiellusin, ent olen jälle tagasi alates ajast, mil lapsed kooli läksid, sügisel sai sellest 12 aastat. Algul elasime 6 aastat Ülenurmes korteris, nüüd on meil väike armas maja Mõisniku tänaval. Ülenurme on minu kodu, mulle meeldib siin elada, meil on väga toredad naabrid, elame nagu üks suur pere. Elada on vaikne ja rahulik, samas on linn hästi lähedal. Töötasin palju aastaid sekretär-raamatupidajana. Praegu olen väikese ettevõtte omanik, mis tegeleb raamatupidamisteenuse osutamisega.
Kuidas ma aga jõudsin selleni, et hakata ise komme meisterdama, siis see on tulnud väga loomulikult. Mulle on kogu elu meeldinud ise maitsvaid küpsetisi teha ja neid teistele pakkuda. Pere ja sõbrad on harjunud, et minu juures saab alati head ja paremat. Lapsepõlvest meenub, kui küpsetasin tundide kaupa vahvleid ja jagasin need kõigi pere liikmete vahel, et ikka kõik saaks ühepalju.
Olen pere vanim laps, mul on viis nooremat õdevenda. Hea põhjus, miks ma ise küpsetan ja komme teen, on see, et mina ise ja kogu me pere oleme suured maiasmokad ja omatehtud asjad on lihtsalt kõige maitsvamad, kuna need saab teha just enda maitse järgi. Kaks aastat tagasi pidasin Tartus ka väikest kohvikut, aga kohviku omamine ei olnud üldse väga lõbus. Tänaseks olen oma tegemised nii sättinud, et kõik tegevused rõõmustavad minu hinge. Lisaks raamatupidamisele ja magusa meisterdamisele tantsin ja juhendan Tartus Athena keskuses 5 rütmi tantse.
Kui ma algul küpsetasin ainult oma perele, siis nüüd on ka sõbrad minult leiba, kringlit, muffineid ja ka torti tellinud. Kommide valmistamisega alustasin aasta tagasi, eelmistel jõuludel kinkisin neid kõikidele oma sõpradele. Sellest on välja kasvanud minu enda retseptid ja tahtmine seda oskust ka teistega jagada. Siiani olen koostööd teinud Lianni Stuudioga, mis asub Tartus Ülikooli 1, juhendanud käsitöökommide, kringli ja leiva küpsetamise õpitubasid. Nii tore on tõdeda, et järjest rohkem läheb au sisse omatehtud väärtuslik toit ja järjest rohkem soovivad inimesed midagi uut õppida ja ennast arendada.
Miks üldse teha ise komme ja küpsetada leiba, kui poes on kõike saada koguni nii palju, et on raskusi valimisega? Mina valin isetegemise, kuna siis tean, mis ma sinna sisse panen, ja maitsestan just nii, nagu mulle maitseb. Valmistan trühvleid kõrge kvaliteediga Belgia šokolaadist, panen sinna sisse Nopri vahukoort, Farmi toorjuustu ja maitsestamiseks päris Vana Tallinnat, brändit. Eelistan puhast ja kohalikku toorainet.
Praegu koonduvad minu magusa-alased tegemised nimetuse alla Mõisniku Maiused.
2. Kuidas ristusid Teie ja Uhti Avatud Ateljee teed? Kas hakkate komme kohapeal ka koos soovijatega tegema?
Uhti Avatud Ateljeest sain teada meie valla lehest, kus perenaine Kai Paks otsis endale koostööpartnereid ja alates detsembrist saab sealt minu õpitubasid tellida, samuti saab sealsest galeriist komme kaasa osta. Osalesin ka Uhti ateljee avamisel oma kommide töötoaga ja tore oli näha, kuidas inimeste silmad isetegemise rõõmust särasid. Huvilisi oli palju ja sealt tulid mulle juba ka tellimused. Uhti kõrtsirahvas võttis mind vastu oma tegemistega, seal toimetavad erinevad meistrid, saab teha savitööd, sepatööd, nahatööd, küpsetada leiba. See on üks mõnus olemise ja isetegemise koht. Uhti ateljee on üks väga armas koht, kus on tunda perenaise ja peremehe hinge, iga detail on paigas ja see toob meieni väga ehedalt vanavanemate ajastu hõngu.
3. Uusaastasoov vallarahvale?
Soovin kõigile kaunist jõuluaega ja toredaid tegemisi uueks aastaks!
Marge Maidla, Ülenurme valla lastekaitsespetsialist
1. Kuidas meile tööle sattusite? Lapsed ja nende kaitse on natuke hell teema - kuivõrd meie lapsed on kaitstud või kaitsetud? Pole ju perede elu praegu sugugi kerge...
Olen 37-aastane. Sündinud, kasvanud ja koolis käinud olen Otepääl. Ülenurmes olen elanud 4 aastat. Sotsiaaltööalast kõrgharidust omandan Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis. Lisaks osalen veel aastasel karjääriõppevaldkonna koolitusel ning pere tugiisiku koolitusel. Seega suures osas on hetkel minu vaba aeg sisustatud õppimisega.
Igas omavalitsuses peaks töötama lastekaitse spetsialist. Ülenurme Vallavalitsus on selle sammu nüüdseks astunud. Lastekaitse spetsialistina seisan ma laste õiguste eest, aitan lastega peresid nõu ja jõuga. Lastekaitsetöötaja abikäsi on üheks võimaluseks soodustada abi vajavate perede toimetulekut. Oluliseks pean võrgustikutööd, st koostööd sotsiaalpedagoogidega, arstidega, politseiga, õpetajatega jne.
2. Eelmises "Oleviku" numbris pahandas üks autoritest, et vallavalitsuses töötab liiga palju inimesi. Värskelt siia tööleasunult on paslik küsida, et kuidas paistab - kas kõigile ikka tööd jätkub?
Valla elanike arv on suur ja kasvab pidevalt - tööd jagub kõigile küll ja veel. Ülearune ei ole meist keegi.
3.Uusaastasoov vallarahvale?
Jesper Juul on öelnud: „Pole õnnelikke lapsi ilma õnnelike vanemateta". Soovin, et kõikidel lastel oleksid õnnelikud vanemad. Soovin, et inimesed oleksid üksteise suhtes sallivamad ja sõbralikumad, siis on siin maailmas tore elada!
Harri Kõks, Ülenurme Gümnaasiumi suusatreener
1. Oled noori suusahuvilisi treeninud ja õpetanud juba hästi pikka aega. Nüüd on siitsealt läbi kostnud, et tahad treeneriameti maha panna... Kuidas oled suusatamise ja selle õpetamise juurde jõudnud ning mida nende aastate jooksul ise ja koos õpilastega teha oled jõudnud? Miks oled otsustanud treeneri ameti maha panna?
Kooliajal tegelesin paljude aladega, aga märkimisväärseid tulemusi noorteklassis ette näidata ei ole. Näiteks 7.-8. klassis olin kõvasti sisse võetud malest, juhendasin koolis maleringi ja viisin võistlusi läbi, kooli au sai kaitstud kergejõustikus, jalgrattaspordis ja suusatamises. TRÜ kehakultuuriteaduskonna lõpetasin 1970.a siiski suusatamise erialal.
Kuigi ülikooli minek oli hea põhjus „vene kroonust" pääsemiseks, võeti osa mehi pärast kooli lõpetamist ikkagi ohvitseridena teenima. Kaks aastat rühmakomandörina oli muidugi kõva kool. Sõjaväest tulin tagasi rooduülema kohalt, minu alluvuses oli olnud 100 meest ja 10 soomusmasinat. Sõjaväest sain kaasa hea vene keele ja kamandamisoskuse, mis hilisemas elus ainult kasuks tuli.
Pärast sõjaväge algaski minu pedagoogikarjäär. 1972.a alustasin Vastseliina Keskkoolis kehalise kasvatuse ja sõjalise algõpetuse õpetajana ning Võru LNSK-s laskesuusatamise treenerina. See 7 aastat Võrumaal oli kõva töötegemise aeg. Meelde on jäänud sõjalise liinis „Kotkapojad", igavene jama kehalises kasvatuses VTK-normidega ja näiteks osavõtt NSV Liidu noorte MV-st laskesuusatamises Novosibirskis Eesti NSV noortekoondise ühe treenerina.
1979.a sai isu Võrumaast täis ja hakkasime perega Reolasse maja ehitama (vanematekodu on 1960. aastast Tõrvandis). Töökoha sain Reola 8klassilisse kooli ning minu jaoks oli see ideaalne variant.
Reolas oli mul 9 ametit nagu Hunt Kriimsilmal: kehaline kasvatus, klassijuhatamine, pikapäevarühma kasvataja, suusatreener, ühe aasta andsin anatoomiat, kui vaja, andsin vene keele tunde. Muidugi ametiühingu esimehe auväärne ühiskondlik amet ainult oligi veel puudu!
Spordis pidime Reolas tegelema kõikide aladega, toimus ju karm sotsialistlik võistlus. Rajoonis olid meie trumpaladeks suusatamine, jalgpall, ka kergejõustik ja male. Hakkasime käima maa 8-klassiliste koolide võistlustel - ja edukalt. Kõvad spordilapsed olid Andres Möksi, Vallo Urtson, Taivo ja Tarmo Põkk, Küllike Jaanus, Kaja ja Kalmer Kõks. Helle Põldoja läks TSIK-i Otepää filiaali, tema jõudis Eesti NSV koondisse ja võitis medaleid nii vabariigi MV-l kui mujal.
1984.a valmis Ülenurme Keskkool. Algul andsin ka siin kehalise kasvatuse tunde, kuid järgmisel aastal sain treenerikoha „Dünamos" ja lisa ka Tartu rajooni LNSK-st. Sellest ajast saati olen tagunud ainult ühte rauda - õpetanud suusatamist. 27 aasta jooksul on Ülenurme suusagruppides treeninud palju lapsi, kõrgperiood oli aastatel 19841990, mil suusatamine oli väga popp. Suve- ja talvelaagrites oli 35-40 last. Algul olid edukamad Reolast üle tulnud suusatajad, sest eks neil oli tugev põhi juba all. 1987.a asusid meie kooli õppima 3 Jõgevamaa tüdrukut, nende seas Cristel Vahtra. Cristel võitis medaleid Eesti NSV noorte MV-lt ja jõudis vabariigi koondisse. 1994.a osales ta Lillehammeri OM-l, kus sai 5 km klassikasõidus 27. koha, ja 1998.a Naganos, kus sai 30 km sõidus
29. koha. Vabariigi erinevatelt meistrivõistlustelt on ta toonud kokku ligi 20 medalit.
Nüüd tuleb minu meenutustes see koht, kus tuleb valida - kas kõik või mitte midagi. Teisisõnu
- pole leheruumi kõiki aastate jooksul olnud tublisid õpilasi üles lugeda. On võidetud medalid siit ja sealt. Peaks siiski nimetama Kaia Lauda, Ahti Sillastet ja Marko Otsust, kes on jõudnud tiitlivõistluste medalini. Rauno Tiimann jõudis vabariigi järelkasvukoondise piirimaile. Loodan näha, et mõni meie meessuusataja jõuab Eesti koondisse, näiteks Alvar Ratt.
Praegu on meil umbes 10-liikmeline grupp ja lapsed on tublid. Olen seda juba öelnud, et lapsed on samasugused nagu 40 aastat tagasi, ei ole nad targemad ega rumalamad; pigem targemad, lihtsalt nad peavad tahtma teha maailma parimat asja sporti. Alvar Ratt, Karl-Cardo Mere, Robin Möll, Kirsti Kiisler, Erik Kaha kuuluvad vabariigi omavanuste paremikku.
2. Aga mis siis edasi saab? Pensionipõlv ja Sina ei tundu küll kuidagi kokku käivat... Ja kellele ja kuidas oma aastate jooksul alustatu ning heale järjele aidatu edasi annad? Kujutan ette, et pisut silma ikka siinse suusarahva tegemistel ise kah peal hoiad? Vajadusel appi hüpata kavatsed?
Nüüd jah - asja juurde. Miks ma suhteliselt hea asjade seisu juures lõpetan treenerikarjääri... Lihtsustatult võib öelda, et kevadel täitub mul 40 aastat treeneritööd, seega on tegemist vaimse ja füüsilise ärakulumisega. See amet ei ole male-, lauatennise- või isegi korvpallitreeneri amet. Nüüd on aeg nooremate jaoks - minu endine õpilane Rauno Tiimann on praegu ennast täiendamas ja vajalikku litsentsi omandamas. Edu talle!
Millega pensionipõlves tegelema hakkan? Tegelikult olen ma juba 3 aastat „pensi peal". Palgast ei ole siiani ära elanud, eks pensionilisa peab ikka juurde teenima. Variandid on olemas.
Tähtsal kohal on hobid. Suur harrastus on kogu elu olnud kalapüük. Sellel aastal näiteks on kalal käidud 39 korda, olen sellele kulutanud 230 tundi, saanud 131 haugi. 10. juulil tuli Saadjärvest „elu kala" - 8,4 kilo kaaluv haug! Kalapüügiks on mul väike mootorpaat, osalen ka kalapüügivõistlustel. Omapüütud kaladest teen toidud ise.
Veel tegelen puutööga. Olen muretsenud vajalikud tööpingid ja -riistad, siiani olen teinud asju „sahtlisse", st endale. Keskkoolist sain isegi tisleri kutse, aga see oli paljas paber. Kui ennast pisut koolitada, siis mine tea...
Meil on 4 lapselast, kellest on suur rõõm ja kelle pärast ka muret teinekord. Oleme pidanud koos abikaasaga neid siiani päris kõvasti kantseldama. Vanim lapselaps on 19-aastane ja pole võimatu, et saame soliidsemaidki tiitleid külge varsti! Noorimad on 7-aastased. Kirsti on 5. klassis ja tubli suusatüdruk.
Treeneritöö kohta ütlen, et ära iial ütle „iial". Kindlasti üritan suusarahva tegemistes abimehena kaasa lüüa. Lühikeseks maratoniks vaja endalgi vormi parandada!
3. Uusaastasoov vallarahvale?
Jalgpallis olevat õnnel 1/3 osa tulemusest. Elus on seda siiski liiga palju. „Nii, nagu lükkad, nii ka läeb, õnn on igaühe enda käes," ütleb laulusalm. Töörabamisest ei pääse eestlane ka järgmisel aastal. Märksõnad vabale ajale oleksid pere, tervis spordi abil, hobid. Jõudu selleks! Ilusaid jõule!
Leili Prans, Ülenurme valla üks tuntumaid veteransportlasi
1. Palun rääkige natuke endast, oma tööst ja pikast sportlaseteest, silmapaistvamatest saavutustest, suurimatest eneseületamistest... Mida kõike Te teete ja oskate - "Oleviku" sporditeemalistes kirjatükkides ju Teie nimi alatihti võitjate hulgas.
Olen sündinud Valgamaal Hellenurmes, kust läheb läbi ka Tartu maratoni suusarada, Käpa külas. See on väga ilus koht. Maja asus mäe peal, jooksime mäest alla ja olime kohe jõe ääres. See oli madal, kivilt kivile hüpates saime kuiva jalaga üle ja sealsamas oli mets. Ema ja isa töötasid kolhoosi hobusetallis. Mul on 3 õde ja oli 2 venda, kahjuks vanemat venda ei ole juba 5 aastat.
Koolitee algaski Hellenurme Algkoolis, seal käisin 4 klassi. Edasi tuli Palupera 8-klassiline kool, iga päev jalgsi 3 kilomeetrit sinna ja teist samapalju tagasi. Bussid ei käinud, talvel sumpasime läbi paksu lume, teid lahti ei aetud, külmapühi ei olnud. Kui talvel kooli jõudsime ja koolimaja oli külm, anti sooja teed ja saadeti koju tagasi.
Palupera koolis olin üks paremaid sportlasi, sain mõnedki korrad kooli eest võistlemas käia. Minust kõvemad olid ainult vanemate klasside tüdrukud. Jooksime, mängisime rahvastepalli. Treeningutest ei teadnud ma midagi, kehalise kasvatuse hinne oli mul alati „4" või „5" ja see oli mu lemmiktund, samuti läks hästi käsitöö, mis on meie peres tänu emale siiani au sees.
Edasi tuli Nõo Keskkooli agrokeemia klass, sain agronoomi diplomi, ning siis Tallinna LKK nr 15.
Pärast keskkooli lõppu ei osanud ma veel mingit eriala valida. Mõtlesin spordi peale, tahtsin ülikooli minna. Mulle ei antud arstitõendit, öeldi, et mulle olevat sport vastunäidustatud, leiti mingi südamerike. Ema ütles, et mingi eriala peab ju ole-ma. Sõitsimegi ema ja õega Tallinna LKK nr 15 pabereid sisse viima, seal oli ainus eriala, kuhu võeti pärast keskkooli lõppu. Õde tahtis saada kondiitriks. Mina ei teadnud, mida see tähendab, aga et mitte näida rumalana, ei küsinud kah kellegi käest. Esimene pool aastat tundus küll, et see eriala pole minu jaoks, aga kui saime juba praktikale, hakkas see töö mulle meeldima. Töönädal oli 6päevane, kuid novembrist jõuludeni töötasin vabal tahtel 7 päeva nädalas, põhjuseks kaunistatud piparkoogid.
Sport on mulle lapsest peale meeldinud. Esimesed isiklikud suusad sain 14-aastaselt. Enne seda oli meil üle hulga kaks paari suuski, sellised, mis kummiga üle saapanina jalga käisid.
Kui läksin Tallinna õppima, arvas õpetaja Esko, et mul pole võimlemistunnis midagi teha, ja ütles mulle, et mine tee trenni. Ma ei teadnud, mis see tähendab. Et koolimaja asus Komsomoli staadioni kõrval ja kehalise kasvatuse tunnid toimusid staadionil, püüdsin teiste pilgu eest eemal olla ja lihtsalt jooksin seal niisama ringi.
Kui tulin Tartusse tööle, hakkasin spordi vastu rohkem huvi tundma. Ajalehtedest sain teateid võistluste kohta ja läksin kohale ja starti. Kuskilt ära ei aetud ja tulemused olid ka päris head nii jooksus kui ka suusatamises. Mu töökohal soositi väga spordiga tegelemist, juhataja lausa seisis selle eest, et ma saaksin võistelda. Esindasin Toitlustustrusti ja Kaubandusvalitsust vabariiklikel suve- ja talispartakiaadidel. Enamjaolt olin ikka esimese kolme hulgas. Tegin ka VTK mitmevõistlust. Talvises VTK-s täitsin meistrikandidaadi normi, seal oli suusatamine, laskmine, käte kõverdamine. Meistriks ei saanud, sest VTK-sari sai enne otsa.
Olen käinud ka laskevõistlustel. Kõige toredam oli mu esimene kogemus. Sain elus esimest korda püssi kätte ja mulle näidati, kuhu vaadata, kuhu pean laskma ja mida vajutama. Lasin 5 lasku ära - märkleht puhas ja puutumata. Järgmise 5 lasuga sama lugu. Kõik oli muidu õige, ainult et mul oli parem silm kinni ja sihtisin vasakuga, püss oli aga ikka paremal pool! Kui asi selgeks sai tehtud, oli minu tulemus sel päeval paremuselt teine.
Hakkasin käima ka järve- ja maanteejooksudel. Mitu aastat oli Tartus tervisejooksusari, seal oli enamik esikohti minu käes. Mõnel korral õnnestus fiktiivsete komandeeringutega pääseda Saaremaale Tehumardi jooksule ja see ühel korral ka võita. Jooksmas olid ka Tartust tuntud mehed Raimond Kuusik, Väino Erilaid, Tõnu Pullerits. Kui kuskil oli mingi jooks, siis ilma, et oleksime enne kokku leppinud, saime ikka bussijaamas kokku, et jälle võistlema sõita. Tore oli!
Orienteerumisega hakkasin tegelema 1975. aastal vastu enda tahtmist. Esimene väga halb kogemus oli mul orienteerumisega seoses kuskil 6. või 7. klassis. Kool läks võistlustele kuskile Sihva-Kääriku kanti ja kes vähegi jooksid, need võeti kaasa. Ma ei saanud absoluutselt aru, mis teha tuleb. Must-valge kaart, mingid punktid, mis vaja metsast otsida... Ühe vist leidsin. Tõotasin sealsamas endale, et ma ei lähe enam iial niimoodi metsa.
Kuid mind lausa sundis orienteerumisega tegelema Raimond Kuusik (Tartus omal ajal tuntud peapaelaga lühike tõmmu mees, keda kahjuks enam meie hulgas ei ole; olen talle tänu võlgu). Ta ütles: „Jooksed hästi, proovi vähemalt!" Esimene neljapäevak oli Reolas, tasuta eribuss viis kohale. Raimondi juhatuse järgi võtsin kolmanda raja, mis on lihtsam. Siis oli vaja vaadata, kes läheb veel sellele rajale, täita kaart (vajalikud punktid peale kanda) ja minna enne seda salamisi välja valitut metsa, oodata seal, kuni too stardib ja minna talle järele nii, et tema mind ei näe. Saingi sellega hakkama. Kui koju tulin, hakkasin kaarti uurima. Kõik mets oli silme ees, hakkasin aru saama kaardimärkidest, punktide asukohast. Järgmisele päevakule läksin juba huviga, metsagi läksin iseseisvalt ning sain hakkama.
Kui tuli rahareform, siis oli kõigil väga raske seis, ka minul. Jätsin kogu sporditegemise sinnapaika. Kuna olen oma kolme last üksi kasvatanud, oli palju tegemist, et ikka leib laual oleks. Ajapikku asi paranes. Ent tundsin, et nii enam ei jõua. Pidasime lastega nõu, vanem poeg ütles: „Inimene peab seda tegema, mis talle meeldib." Sellega oli kõik otsustatud.
Suusamaratoni sõitsin juba siis, kui rada al-gas Tamme staadionilt, läks läbi Ropka metsa ja Pangodi tee äärt mööda Otepääle, vahel ka Käärikule. Seda rada sõitsid ka Erna ja Herbert Abel. Praegu tegelen kahe sariürituse - Tartu nelikürituse ja Estoloppeti suusamaratonidega (pikad distantsid). Lisaks veel orienteerumine aprillist oktoobri lõpuni.
Suusatamistarkuste eest olen tänu võlgu Harri Kõksile. Tema määrib mulle maratonideks suusad, on õpetanud õiget suusasõidutehnikat. Tänu temale sain endale nii vabatehnika- kui ka klassikasuusad. Enne seda olin sõitnud 1980. aastast ühtede ja samade 220 cm pikkade „Elan" firma suuskadega, ostsin need Tartu „Kalevist" 300 rubla eest. Siis määrisin endale ise ka maratonideks suusad.
Oma suusakilomeetreid kogun põhiliselt kooli staadionil. Lõppeval aastal oli mul enne Viru maratoni, mis on alati jaanuari lõpus ja aasta esimene, staadionil sõidetud 295 km.
Estoloppeti sarjas olen sõitnud 7 Viru maratoni, 5 Tammsalu-Neeruti, 4 Alutaguse, 7 Tallinna, 7 Haanja ja 17 Tartu maratoni. 2011. aastal õnnestus Estoloppeti sari ka oma vanuseklassis võita, see oli esimest korda. Olen ka kahekordne Estoloppeti meister. Et meistriks saada, tuleb läbi sõita 12 maratoni nii, et igal maratonil on vähemalt 2 korda läbitud pikk distants. Kolmekordsest meistrist on mul puudu 5 maratoni. Kui lund jätkub, tahan need saabuval talvel läbi sõita.
Nelikürituse raames olen läbinud 10 jalgrattamaratoni, 8 rattarallit, 9 jooksumaratoni, 17 Tartu suusamaratoni. Orienteerumises olen tänavu kaasa teinud 24 Põlva teisipäevakul ja 19 Tartu neljapäevakul, aasta kokkuvõttes võitsin mõlemad.
Nädalavahetustel on olnud 23 võistlusstarti, millest võitsin Tartu Kevade (4. aprillil sumpasime Palal põlvini lumes), lihavõttesprindi, Suunto Gamesi kahepäevavõistluse, Eesti-Läti orienteerumisliiga võistluse - pooled võistlused Eestis, pooled Lätis, arvesse läks 12 võistlust. Võitsime veel Tartumaa suvemängud, Jõhvika maratoni, Elva meistrivõistlused (kus konkurente polnudki).
Olen korra jooksnud ka täismaratoni Tartust Otepääle 1976.a. Aeg oli kuskil 4 tundi 20 minutit. Sadas lörtsi, ehitati praegust Tartu-Võru maanteed, jalad olid porised, märjad, rasked. Alustas 6 naist, lõpetas 2. Läks ikka hulk aega, enne kui saunalaval üles sulasime. Täpselt 25 aastat hiljem sain seda registreerimisel teada, jooksin pool maratoni Pangodist Tartusse. Raske oli, aga sain hakkama.
Muidugi ka Poldrijooksud on head ja Jüri Strabovski mälestusjooksud igal aastal Ihastes. Sellel aastal proovisin uuesti ka Viljandi järve jooksu ja olen rahul, sain teise koha. Selle tõttu jäi küll pooleli Ilves 3 orienteerumises, sest võistluspäevad langesid kokku. Seal oli kahe päeva kokkuvõttes hea seis.
Kõige raskemad minu jaoks on 126-135 km pikad rattarallid. Kui nendega hakkama saan, olen ennast ületanud.
Sellel aastal olen ma väga rahul Tartu suusamaratoni tulemusega, Olin oma vanuseklassis kolmas, eestlastest aga esimene. Jälgisin rajal konkurente - paljudest, kes olid mulle varem kättesaamatud, sõitsin mööda juba teises toitlustuspunktis. Mul oli väga kerge sõita, enesetunne oli hea. Minu jaoks oli ilm ideaalne ja suusad olid võrratud, tänu muidugi Harri Kõksile!
Esimese orienteerumisega seotud võistluse Ülenurme valla eest tegin kaasa, kui vabariigi valdade suvespartakiaad toimus Ülenurmes. Poe juures oli kuulutus ja taheti teada, kes tahaks valla eest võistelda. Helistasin Aivo Roonurmele, kes oli tol ajal valla spordijuht, et tahan orienteeruma minna. Ta küsis, kas ma ära ei eksi. Ütlesin, et siiani pole eksinud. Tulin teiseks (osavõtjaid oli kahekümne ringis) ja kõik olid üllatunud, ma ise kah.
Alates aastast 2006 olen käinud orienteerumise veteranide maailmameistrivõistlustel Austrias, Soomes, Portugalis, Šveitsis, Ungaris. 2012.a lähen Saksamaale. Igal võistlusel on 5 starti. Selleaastane Ungari MM oli mul parim. Minu vanuseklassis oli osavõtjate arv läbi aastate suurim - 260-270 võistlejat. Alati olen lõppkokkuvõttes jõudnud kuskile poole peale, tänavu olin 62, mis on minu jaoks väga hea tulemus. Kõik, mis olen saavutanud, olen ise õppinud, ei ole mul olnud mingeid koolitusi ega kursusi orienteerumises.
2011. aasta ongi olnud mul spordis üks pari-maid. Maratonid olid küllaltki kerged sõita ja orienteerumises pole ka varem nii häid tulemusi olnud eriti. Kui nüüd kõik on meeles, peaks olema sel aastal läbitud ja lõpetatud võistlusi kokku 86.
Lastest mul keegi enam spordiga nii väga ei tegele. Poistel on esikohal tehnika ja autod. Ei ole neil remondiks kõrvalist abi vaja, ei kodumasinate ega ka autode osas. Tütar mängis koolis korvpalli ja on läbi teinud ka kaks pikka uisumaratoni. Sõidab rattaga, käib koeraga treeningutel - ka see on sport.
2. Spordil on ju ka oma varjuküljed. Kindlasti on sportimine palju andnud, aga on ka midagi, millest seetõttu ilma olete jäänud. Ja kõik need n.ö suure spordi ümber lahvatanud skandaalid, mida nendest arvate. Kui head on Ülenurmes tingimused ja võimalused spordiga tegelemiseks?
Spordi pärast ei ole ma küll pidanud millestki loobuma, sport on mulle pigem jõudu andnud, et eluga toime tulla, lapsed koolitada. Laste abi on olnud ka väga suur. Kuna ma veel möödunud aasta suveni töötasin kogu aeg öösiti, pidid nad ise hakkama saama ja saidki, sest teisiti polnud võimalik. Tööpäevad olid pikad, 12-16 tundi, palk minimaalne ja sealt läksid veel maksud maha. Väga suureks abiks on olnud aiamaa, kogu toit on tulnud lauale sealt. Ka vald on mind toetanud stardimaksude tasumisel. Praegune töökoht võimaldab spordiga tegelda, sest tööpäev algab kell 5 ning pärastlõunad on vabad.
Tippsport hakkab oma mainet kaotama, see kõik läheb juba keemia valdkonda. Mina olen kõik oma tulemused ise saavutanud, ei ole kasutanud mingeid toidulisandeid ega muid tablette või geele. Pole mul ka kunagi treenerit olnud. Kui oleks olnud, kes teab, mis oleks võinud saavutada? Mulle väga meeldib kõik see, mis ma teen - töö, sport ja aiamaal tegutsemine.
Ülenurmes on väga head sportimisvõimalused. Tule ainult toast välja ja hakka pihta! Talvel on staadionil suusarajad korralikult sisse aetud. Joosta saab nii, et ei pea suurele maanteele mine-ma, saab palli mängida, lasketiirus püssi lasta.
3.Uusaastasoov vallarahvale?
Soovin, et uus aasta tuleks kõigile õnnelik Et jätkuks tervist, tööd, rahu nii kodus kui maailmas!
