Olge rõõmsad, Issand on ligidal!
Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal!
Fl 4, 4-5.
Sõna „rõõmusta“ heebreakeelne vaste ja tähendus, selle vanas piktograafkirjas (smh; samah), on selline: “miski, mida on kinni hoitud, mida on piiratud, pääseb nüüd valla”; vana nahklähker käriseb, kui uut veini sinna sisse panna, ja see purskub laiali; või kui kala on olnud akvaariumis ja ühtäkki pääseb tagasi merre jms. Meenub animafilm “Ratatuille”, kus restorani kööki sattunud meisterkokk, rotipoiss Remy võetakse kinni ja suletakse purki ning teine filmi peategelane köögipoiss Linguini peab roti viskama kanalisse. Poiss heldib ja laseb roti purgist siiski välja, kuna see on hädas ja on lubanud poissi aidata – valla pääsenud, jookseb rott muidugi minema ega suuda naeru pidada, jookseb ja naerab. Hiljem naaseb siiski ning on Linguinile suureks abiks. See pilt meenus mulle veel siis, kui noorema poja merisiga oli esimesi kordi toas lahti ja kuidas ta hakkas ringi sibama ja rõõmust rõkkama. Loo-made naer on kuidagi eriti rõkkav, kui on oskust seda tähele panna, ilmselt puude ja taimede oma samuti ja kogu loodu, ka inimese, kui see pole kavaluseks kätteõpitud kusagil läbilöögikursustel.
Naermisel, rõõmustamisel on vahe – kas see sünnib spontaanselt, purskub välja sisemusest, või seda aetakse liikuma nagu dresseeritud looma. Mõlemal puhul on ta siiski lõpuks kosutav, vabastav. Vabastav seda rohkem, mida vähem on pidureid, lubatavuse piire. Kõik piirid on mõistuslikult konstruitud, mõistusega kroonitud – sellesama ratio´ga, mida Euroopa uusaeg on ülistanud ja pidanud “ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormaid” (kuigi meie rahvalaulus ei ole kindlasti fookuses meelemõistus, ratio, vaid hoopis midagi enamat, midagi sellesarnast, mille kohta kreeklased ütlesid “logos”= „sõna” ja millega Uues Testamendis algab Johannese evangeelium: “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.”).
Advent ka mingis mõttes piirab meid; juhib tähelepanu sellele, et oldaks vaiksemalt, oldaks sissepoole pööratud, oldaks nagu muu loodus meie ümber – sügavas talveunes, et siis ärgata, murda välja kitsikusest avarusse. Või oldaks ootuses nagu jõulusündmus seda meile toob, lapse sünni ootuses; isegi nii nagu kõik emad on armus ja hirmus – hiljaaegu loetud Pirita kloostri ja birgitiinide ordu rajaja Püha Birgitta tundmused Salme Raatmaa poeemis: “Ma ootan. Päevadel on piima maik/ ja elu liigutab end minus endas./ Ma olen Kõder, tera varjupaik,/ mu sülle väike ingel peitu lendas./ Kui unes astun, aralt tõstan jalgu,/ nii ligidal on muld ja tume haud./ Kas kõik mu elu sinusse ei valgu?/ Jääb minu osaks kitsas kirstulaud?/ ... Ma ootan. Iga tund on tänu täis,/ et tohin astjaks olla eluveele./ Kuu seitse korda ümber taeva käis/ ja seitse laulu tuli mulle meelde./ Tuul puhub, ma ei aima, kus ta tärkas/ ja olen äkki ainult tema jagu./ Mind ilmavalitseja ära märkis/ kui külviks valmistatud künnivagu.” Sellest ka advendiaja liturgiline värv violett (musta ja punase – surma ja (elu) vere – segu), paastuaja värv, välise taandumise värv ja sisemuses toimuva müsteeriumi värv, rohkem öö kui päeva värv.
Hommikupoolse öö värv, siis kui juba ahetab.
Ka Pauluse toodud pilt on selline: “rõõmustage!” vallanemise taotlusega, nagu ta varem samas kirjas filiplastele ütlebki: “Ma püüan ära tunda Kristust ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuse osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.” Me ju teame, et Päike ei sure, vaid on öösel meie eest peidus, on Maa varjus. Nõnda on ka ülestõusnud Kristusega, Jumalaga ja jumalikuga meis – need ei sure, vaid on varjul millegi taga; ootavad tõkke taga oma vallanemise päeva, et siis joosta ja naerda ühteaegu. Et siis naasta ja hüüda: “vaata, vana on möödas, uus on sündinud!” Olgu meie ühiseks südamepalveks sel advendi ja jõuluajal ja uuel Issanda aastal: Issand, ilmne mulle nõnda, et kõik kütked katkeksid ja ma naeraksin kokku taeva ja maa, isa ja ema, linnud, loomad, putukad, kalad, taimed, puud, kõik loodu, ka enda -üheks naeruks ja rõõmuks Sinus ja Sinule...!
