Ühel korral sattusin ise kah Tallinnast Tartusse tulles olukorda, kus korraga olid maa ja taevas pahupidi. Ja-jaa! Ikka sellel sügisel! Olime parasjagu Adavere tuuliku kandis, kui kõik see algas… Alles oli päike seal sinises taevalaotuses kenasti säramas ja siis… Äkitselt läks taevas kiiresti-kiiresti aina süngemaks, ähvardavamaks ja kurjakuulutavamaks. Valgus kadus tasakesi maadligi suruvasse sinkjasmusta halli pilvemassi. Siis ükskik tuulepuhang, teine veel ja korraga hakkas kõik ümberringi mühisema, praksuma, ulguma, lendama! Lendasid pahmakatena oksad, murdusid puud, taevaluugid olid pärani valla. Vett langes sealt alla toobriga! Kõik, mis vähegi tormile järele andis, lendas raksudes ja praksudes, lausa vihisedes kuhugi… Loodus näitas oma võimu sügistormis. Eks neid torme-tormikesi olnud teisigi, aga sügisel kui ühel aastaajal teiste hulgas on mitu palet.

Miks ma sellest räägin, hea lugeja? Ikka sellepärast, et nagu septembrit rahvas on hakanud nimetama juba ammustest aegadest peale sügisekuuks, nii on ta jäänud. 23.septembril võttis sügis suvelt valitsemisohjad üle. Ja vaadake, kuidas aeg on lennanud. Mina tahan teile rääkida kaunist septembrikuu algusest, aga olen jutujärjega märkamatult jõudnud oktoobrisse. Kuidas siis niimoodi?! Aga sellepärast, et aeg on väga kiire kaduma. See on kui linnuke sinu peos. Hoiad teda õrnalt kinni ja tajud, kuidas tema väike südameke ärevalt tuksub. Siis avad peo ja – vurdi, läinud ta ongi.

Nii on ka kogu selle eluga meis endis ja meie ümber. Mõnegi juba toimunud sündmuse puhul läheb südames soojaks ja hinge trügib väike heldimus. Usun, et septembrikuu algus on tuhandetes Eestimaa peredes just see päev! Pole tähtis, kas 1.septembri hommikupäike tõuseb kaugel Ruhnu saarel või siin, Ülenurme-mail. Igas peres, kus vähegi kooliminejaid lapsi on, oodatakse seda päeva. Need, kes astuvad kooliteed mitte esimest korda, võtavad seda hetke rahulikumalt. Aga ikkagi! Kui ees ootab armastatud õpetaja, siis tahaks teda juba rutem näha ja talle ilusat kooliaastat soovida. Mis toimub aga nende väikeste poiste-tüdrukute peakestes, kes alles alustavad oma pikka kooliteed? Oh-ohoo! Seda ei tea vist keegi! Olgu nad suured või väikesed. Igal omad mõtted. Kui vaadata esimesel koolipäeval isade-emade nägusid, siis kohati tekib peas kahtlus, et kes nüüd kooliteed alustab. Väikemees või tüdrukutirts on otsekui vanarahu ise, aga need suuremad…

Tasakesi aga kindlalt jõudsingi selle tähtsa päevani meie koolis – Ülenurme Gümnaasiumis. Sellel aastal näitas kalender, et kooliaasta esimene nädal algab lastele puhkusega! Küllap see oligi hea isadele, emadele. Sai veel kord kõik üle vaadatud, kontrollitud. Kas ikka kõik on nii nagu vaja? Vaata, hea lugeja! Kas pole tore, et meie koolil on kaks maja. Oleks üks maja, jääks ära see vahva koolituleku rongkäik! Küll võib väikesel poisil-tüdrukul olla uhke tunne hoida kinni oma vanema koolivenna-kooliõe käest ja astuda koolimaja poole. Ees on raudtee ja lausa neljarealine autodest tulvil maantee. Siin saab kohe teada, palju on tarkust selles, kuidas neid ületada. Kõike tuleb teha rahulikult, läbimõeldult. Ikka pilk vasemale, siis paremale ja siis rahulikul sammul edasi, kui valgusfooris põleb roheline tuli. Esimese koolipäeva puhul aitas lapsi neid takistusi ületada tore politseionu Kristjan koos ametivendadega. Paljud emad-isad olid tulnud lapsi saatma autodega. Fotoaparaadid klõpsusid ja päike paistis nii soojalt. Igal aastal on Tõrvandisse jõudes meid südamliku aplausiga vastu võtnud lasteaia „Rüblik” kasvandikud. Kohal olid nad tänavugi. Aitäh neile heade soovide eest!

Oi kui palju rahvast oli koolimaja peasissekäigu juures! Eks ikka emad ja isad! Ja muidugi meie algkoolimaja õpetajad olid tulnud sel tähtsal päeval neid kõige tähtsamaid, esimesse klassi astujaid, vastu võtma. Peasissekäigu uksed olid kohe päris lahti tehtud. Nii jäigi meie gümnaasiumi väikese maja õppealajuhatajal Merje Aavikul üle vaid trepile tõusta ja heasoovliku naeratuse saatel lapsed kooli kutsuda.

Sedakorda tulid esimestesse klassidesse tarkust taga nõudma seitsekümmend neli armsat poissi-tüdrukut. Kõige tähtsamaks õpetajateks nende jaoks said kolm klassijuhatajat: Kristel Hokkonen, Kalli Ird ja Lairi Jürna.

Aeg on lennanud kiiresti. Õpetajad on hästi õpetanud ja lapsed hoolsalt õppinud. Nüüd on kõigil koolitööst veidi puhkust vaja. Esimestele klassidele saabus esimene koolivaheag! Indu uuteks õpinguteks pärast ilusat puhkust!