Oli kord ...
Niisiis, siit algavad aastate möödudes välja selginenud mõned olulisemad lood. Meie koolilugusid seob ühine aeg ja ühine elu. Aga kuulata, see on ju koolikell! Sellesse on kätketud kõik: noorus, koolirõõm, ja ka õnn. Juba siis oli tunne, et elu algabki just siit.
Olin tulnud teisest koolist A. Tisleri nim. Kunda Keskkooli keemiaõpetaja asendajaks. Minu vanem poeg läks 1. klassi. Kool oli suur – õpilasi üle 700. Algklassides olid ABC klassid. Kooli õpilaspere oli lihtne ja südamlik. Neid ühendas ühtne koolivorm. Mäletan neid vahvaid algklasside lapsi – tüdrukuil patsijupid peas ja poistel põlvpüksid jalas. Nii õpetamine kui õppimine koolis olid ühine tõsine töö. Oli muidugi ka õpilasi, kellel olid õpiraskused.
Koolis olid pärast tunde pikapäevarühmad, mis olid õpilastele õppimise ja vabaaja veetmise tarvis. Pärast olingi pikapäevarühma õpetaja. Õppimise kõrval oli meil hulk muid toredaid üritusi. Uskumatu, aga meil ei olnud pahandusi. Meie kooli õpetajad olid üksmeelsed. Ei tehtud vahet vanemate ja nooremate õpetajate vahel. Vanemaid õpetajaid ei peetud halbadeks. Õppenõukogu koosolekud koolis olid asjalikud. Õpilasi kutsuti tihti õppenõukogusse. See oli siis, kui kellelgi õppimine käest ära oli või kui kellegi käitumine paigast ära nihkunud. Distsipliin koolis ja õppetundides pole mitte üksnes kasvatusvahend, vaid selle tulemus. Suitsetamise eest heideti õpilasi koolist välja. Oi, aegu ammuseid! Nüüd lähevad poisid hommikul suitsusaba üle õla lehvides kooli poole. Tänapäeva vabakasvatus vajab ka kellegi poolt tähelepanu ja head suunamist, muidu on see lihtsalt tegemata kasvatustöö.
Õppetöös edasijõudmatute tarvis oli sisse seatud “luukamber”, kus pärast tunde toimusid õpilastele õppimises järeleaitamistunnid. Pikapäevarühma töö kõrvalt olin koolis muusikaõpetuse asendusõpetaja. Ise pean seda aega oma koolielust parimaks. Pärast algklasside õpetajana jagasin veel mõned aastad algklasside lastele laulmise tundides jo-le-mi-d.
Igal sügisel septembris käisid vanemad õpilased kolm nädalat šeffmajandites kartuleid noppimas. Vilets oli kuulata üle põldude kaikumas poiste poolt hüütud rõvedusi. Nüüd on palju hullemad ütlused saanud igapäeva kõnepruugiks koolinoorte seas. Tugeval järjel koolis oli siis klassiväline töö, mis õpilaste vabaaega huviringide ja isetegevuse kaudu meeldivalt täitis. Edukalt kulges see töö õp Taima Ivaski ja Vaike Kingsepa juhtimisel. Õpilaste sodimiskultuur ei olnud moes.
Hiljem olin aastaid koolis bioloogia õpetaja. Oma koolitöö suurimaks teeneks pean siiani bioloogiaklassi mitu korda uuesti sisustamist ja töösüsteemi seadmist. Praeguseks on see õppeklass koolist kaotatud.
Olin koolis ka õppealajuhataja. Siis oli küll mitu korda tunne nagu tulekski oodata kusagilt järgmist, seda veelgi kõvemat kolakat. Varem olin ma teistsugune. Muidugi parem. Ah, et olin ülirange? Selle peale ei oska küll nutta ega naerda! Nii see koolielu kord on, et selles on nii head kui halba. Aga keegi peab ju ka halba lahendama. Liigne headus on vahest ka niisama piitsalöögina tagasi tulnud. Nii et, kuidas võtta! Ülirangeks pidasid mind need, kellel korrarikkumistega tegemist oli. Peaaegu iga päev pidin tegelema ebameeldivustega koolis kaklustest kuni õigusrikkumisteni. Sagenesid vargused. Meeles on, kuidas üks 2. klassi poiss õppealajuhata lauale silmavett tilgutades lubas rohkem mitte varastada. Järgmisel päeval pani ta toime uue varguse. Aga kaitstagi on tulnud neid vingeid poisirüblikuid. Üldiselt peen kunst on osata kedagi karistada ja samas ka andeks anda.
Seepärast hakkasingi rohkem mõtlema kristliku kasvatuse vajadusele koolides. See tundub küll tühisena, aga vast aitab mõni piiblikäsk meid paremini headuse poole. Vahepeal oli aegu, mil koolis tihti käis külalisi usu teemadel (ka soome ja inglise keeles) rääkimas ja muusikalisi ettekandeid toomas. Neist meeldivaim oli Rakvere Karmeli koguduse programm. Koolis töötas pühapäevakool. Jõululaupäeva eel käisime kooliga kirikus. Soome usuühing kinkis koolile hambaravi kabineti sisustuse.
Mõnes mõttes peab õpetaja koolis siiski ka range olema. Muidu ei saa ta ju tunde anda. Seda teab iga õpilane, et kõige vähem õpib ta neis tundides, kus pole korda. Hea on olnud õpetada lapsi, kes ise õppida tahavad ja see ongi õpetajate kooliaastate suurim rõõm.
Uut kooliellu on toonud igasugused uuendused. Raske aeg oli. See oli siis, kui vanamoodi enam ei saanud, aga uutmoodi veel ei osanud. Neist esimene oli üleminek 5päevasele töönädalale koolis. Järgnes mitmete eksperimentide aeg. Kool muutus Kunda 1. Keskkooliks. Valikained andsid õpilastele uue võimaluse, mille tulemusena kujunesid ühel sügisel eraldi poiste ja tüdrukute klassid. Sellest on osaliste meelepaha tänaseni. Uute õppe- ja ainekavade kõrvale tuli integratsiooninõue. Palju räägiti loovusest ja õppetunnist kui tervikust. Uus tunniplaanis poolaastate kaupa olid ühe õppeaine päevad, mis alguses olid huvipakkuvad, hiljem aga tüütavad. Ainekavade kaudu toimus süva- ja tavaõppe rakendamise võimalus keskastme eesti keeles ja matemaatikas. Majandusharust jätkusid autoõpetuse tunnid. Alustati merehariduse ja klienditeeninduse õpet koolis. Neist viimane on püsinud siiani.
Koolist tavaliste puudumiste kõrvale tekkisid õpilaste hommikused esimestesse tundidesse mittejõudmised ja viimastest tundidest äraminemised. Ühel klassil oli üldse kombeks kehvasti koolis käia. Kui direktor päeva lõpus sinna oma ainetundi läks, ei olnud seal kedagi. Järgmisel hommikul andis ta õpetajatetoas korralduse sellesse klassi sellel päeval tundidesse mitte minna. Õpilased ootasid kaks tundi õpetajaid tundidesse. Küsima ei tuldud. Kolmanda tunni ajal sai asi neile selgeks. “Kurat! Öelnud siis kohe, et meile tundi ei tulda,” põrutas üks julgem hääl, ja läinud nad olidki. Järgmistel koolipäevadel olid nad paremini tundides kohal. Aineõpetajail nendega rohkem pahandusi ei olnud.
Üldiselt on Kunda koolis läbi aegade olnud toredad õpilased ja head õpetajad. Õpilased on olnud alati kõiges oma õpetajatele heaks toeks. Iga õppetund õpetajate töös on aga olnud justkui kümme käsku, millest ise tehtud, hästi tehtud, on alati peale jäänud. Austan tänaseni õpetajaid ja õpilasi neist päevist, kes ka ise endast lugu pidasid. Meil oli hulk ühiseid toredaid koolipäevi. Minu kooliaeg on ammu mööda saanud. Nüüd on see juba üha kaugenev, kuid ikka veel lähedane. Mitte kuidagi ei saa unustada neid vahtrakollaseid sügispäevi. Minu kool! Minu armas koolikell! Minu rõõm! Mälestus neist päevist elab meis edasi ja ma soovin, et selle sära ei tuhmuks kunagi.
Soovin Kunda koolile headust, edu ja häid kordaminekuid! Õnnitlen õpetajaid ja õpilasi kooli 115. aastapäeva puhul! Tervitan kõiki kooli vilistlasi, eriti 37. lennu lõpetajaid!
