Olla osake kultuuripärandist nõuab maksimum tasemel distsipliini, füüsilist trenni ja kohusetunnet
Mis on kultuuripärand üldisemalt? Mis on meie - eestlaste kultuuripärand? Mida me saaksime teha selle paremaks hoidmiseks? Kas seda üldse on vaja hoida? Kas me väärtustame seda ja neid, kes seda hoida püüavad? Kui palju muutub pärand ajas ja kas või kuipalju ta tohiks muutuda? Kuidas suhtuvad neisse küsimustesse- vastustesse erinevad põlvkonnad? Kuidas suhtuvad neisse küsimustesse - vastustesse need, kes suuresti määravad või peaksid määrama Eesti kui riigi ja ühiskonna vaated ja seisukohad ehk siis inimesed, kelle hääl peaks kõlama veidi enam kui tavakodaniku oma, ma mõtlen need, keda me kohe-kohe valima hakkame ... Mina jätan siinkohal need küsimused vastuseta ning igaühele kas oma hinges ja südames või sõpraderingis või siis hoopis volikogus - vallavõi linnavalitsuses (h)arutada.
Kirjutan hoopis kahest teemast, mis lihtsalt kultuuripärandi aasta juurde sobivad.
Muljeid Europeade - festivalilt Gothas
Külastasin käesoleva aasta juulikuus Saksamaal Gothas toimunud suurimat ja pikima traditsiooniga folkloorifestivali Euroopas -Europeade'i. 50 aastat järjest on peetud seda rändfestivali ja igal aastal on sel tuhandeid osalejaid. Olgu öeldud, et eestlased on festivalil osalenud aastast 1996. Sedakorda oli Eesti tantsijaid ja muusikuid Gothas veidi alla 300. Mina aga külastasin justnimelt festivali. Olen eelmainitud festivalil osalenud erinevate tantsurühmadega päris mitmel korral. Olen tantsinud Europeadedel Prantsusmaal, Leedus, samuti Eestis. Aga kui rühmadega, olgu tantsija või juhendajana, osaleda peaproovidel, avamis- ja lõpugalal ning joosta tänavakontserdile esinema, sealt ühisesse söögisappa ning õhtu veeta dušisabas, ei jää lihtsalt aega märgata kogu üritust kui tervikut, üldist melu korraldavas linnas, kohaliku rahva suhtumist jne.
Seekord olin nii-öelda vaatleja. Läksin festivalile Eesti Europeade Komitee liikmena, „ käed taskus", ei olnud kaasas ei tantsijaid, ei muid kohustusi. Sain jälgida festivalielu kui pealtvaataja. Ütleme, et küll teemas veidi teadlikum kui tavavaataja, aga siiski vaataja. Ja mulle meeldis see, mida nägin ja kogesin, meeldis kohe väga.
Esiteks meeldis mulle linn - see oli oma suuruselt sellisele üritusele just täpselt paras. Festivali lavad, rongkäik, foorum, toitlustus-kõik oli mugava jalutuskäigu ulatuses. Samuti oli ülim kohalike positiivsus, kaasaelamine ja abivalmidus. Ja tänaval linnakaart käes seisma jääda polnud võimalik, kohe tuli mõni kena inimene juurde küsima kas saab abi pakkuda. Nii võis sattuda ka päris koomilisse situatsiooni- soovisin endast fotot, kus uurin pingsalt linnakaarti ning asusin hoolega poseerima. Enne aga, kui sõbranna „klõpsu" jõudis teha, oli üks proua lahkesti juurde astunud, et mind vaest eksinut aidata. Aga tantsimas sai näha väga erinevaid rahvaid, väga erinevat lähenemist oma pärandisse. Vaatad sardiinlasi - nad tantsivad oma ringtantsu ilmselt üsna sarnaselt sellele, mis sajandeid tagasi; suheldes samal ajal omavahel, tähtsustades ilmselgelt seda, mida nad teevad,mitte seda, et neid ka pealt vaadatakse või mida neist arvatakse. Vastukaaluks Läti lapsed - filigraanne lavatants, kehakool, meik ja lavanaeratus.
Ja sinna vahele jäävad sajad astmed, kümned lähenemised... Kelle jaoks on rahvarõivas vaid esinemisriie, kellele siiski ka tänapäeval peo- ja pulmarõivas jne. Kõik nad hoiavad oma tantsu, oma rahvarõivast, oma pärandit. Igaüks lihtsalt isemoodi. Nii ka eestlased.
Mõeldes eelolevale laulu- ja tantsupeole
Baltikumi laulu- ja tantsupidude traditsioon on osake Unesco vaimsest kultuuripärandist. Imeline ja uhkelt kõlav lause!?
Mina kui rahvatantsuõpetaja peaksin püüdma ja püüangi nii väikestele kui suurtele tantsijatele seda lahti rääkida, mõtestada, tähtsustada. Rääkida, et see on midagi, mis meile eestlastele on muutunud läbi sajandite üsna tavaliseks (vahest enesest mõistetavakski), on teiste jaoks nagu ime. Nende meelest on see midagi ainulaadset ja me peaksime seda hoidma. Samas mitte ainult hoidma mingis kinnises aegruumis, et siis aegajalt niiöelda pileti eest näidata.
Selleks, et tunda ja hoida ja austada rahvatantsu, ei pea me iga päev kandma rahvarõivaid ega tantsima Kaera-Jaani. Ehk hoopis läheneda nii, et kui me vahel harva neid kanname, siis õigesti ja kui tantsime, siis ei parodeeri ja naeruväärista, jälgides, et arengul on omad reeglid, oma eetika.
Ja on ju igati õige ja tore, kui kasutatakse ära aja jooksul kogunenud tarkusi, täiustunud teadmisi. Mõnusale koostantsimisele on lisandunud kehakool, lavakultuur, mõtestatus mitte vaid sisse- vaid ka väljapoole tavadele, uskumustele on lisandunud ja ajaga üha tähtsama koha omandanud esinemine, enda näitamine. Ja mis saab olla selle vastu, et neid inimesi, kes osakeses pärandist ehk rahvatantsus on leidnud midagi, milelga tasub tegeleda. Tore! Aga nüüd see valusam pool.
Alanud on õppeaasta ja tantsuhooaeg. Hooaeg, mis on täis tööd ja pinget. Enda meelest teen tööd küll igal hooajal ja üsna hoolega. Ja tantsijad on ka tublid, enamasti. Aga ikka on see tunne, et tantsupeo hooaegadel teeks veel ja veel ja veel, pigistades endast ja tantsijatest viimase ja veelgi rohkem, et siis, läbi tohutu konkursisõela, pääseda tantsupeole. Pääseda sinna esinejana. Ei lohuta meist (tantsijatest) kahjuks kedagi lause, et võimalus seal osaleda on kõigil, ostes pileti ja istudes tribüünil. Nii on soov olla osake kultuuripärandist muutunud lisaks südamesoovile milleski, kus peavad korraga maksimumis olema distsipliin, füüsiline trenn, kohusetunne enda ja teiste suhtes ning lausa 200%-lt optimismi! Ja õnne muidugi ka!
Ja ega polegi siinkohal muud teha, kui pastlad jalga panna ja tundi minna, mõeldes, et mingi ime saadab kohe meie juurde selle kaheksanda noormehe, keda nii hädasti vaja on. Lootes, et keegi enne ülevaatust jalga ei väänaks ja et see gripilaine Eestisse ka seekord märtsi lõpuks jõuaks, kui Harjumaal ülevaatused läbi saavad.
