Olukorrast tagasisideturul
Üks proua leidis tublide õpilaste nõustamise olevat ajaraiskamise, teise arvates oli just positiivne tagasiside see, mis hoidis edukaid valitud teel ning innustas üha uusi eesmärke seadma. Kas aga tunnustav peanoogutus on alati piisav kompliment?
Kas saame hakkama üldse ilma verbaalsete paitusteta? Mündi teisel küljel on negatiivne tagasiside - konstruktiivne kriitika on küll edasiviiv jõud, kuid kas me tegelikult saavutame sellega alati soovitud muutuse? Kas me kriitikat tehes analüüsime, mis on selle peidetud eesmärk ning meie alateadlikud motivaatorid? Mis meid tegelikult häirib? Eestlane ei ole suur komplimentide pilduja.
Oleme kinnisemad, konkreetsemad, kaalutlevamad ning õigusega uhked selle üle, sest üldjuhul on tagasisidel juures aususe garantii. Me ei loobi tühje kiidusõnu ega teeskle huvitundmist. Usume, et vähestel sõnadel on suurem kaal ja tähendus kui võltsnaeratusega lobalaviinil. Olen sellega sada protsenti nõus. Kui räägime tagasisidest ja kiitmisest, siis võtmesõnaks ongi siirus. Meelde tuleb ütlus „Kiida lolli, loll teeb rohkem". Just sellise pealkirja alla võib paigutada pealiskaudse kiitmise, tähendustühjad „tublid" ja muu kiibitsemise. Eestlane ei ole loll, eestlane tunneb sellise maskeerunud manipulatsiooni juba kaugelt ära. Kas see tähendab aga, et me üldse ei peaks vaevuma tagasisidet andma?
Kõik tänapäevased juhtimisraamatud karjuvad riiulilt kooris: „Ei! Tagasiside on üks põhilisi liikumapanevaid jõude!" Ja me oleme võtnud neid kuulda. Vähemalt organisatsiooni tasandil. Lisaks koolidele on arenguvestlused saanud rutiiniks eraettevõtetes ja avalikus sektoris. Iseenesest väga tervitatav areng. Siin on aga oht, et vorm ületab sisu. Et vestlusi tehakse lihtsalt sellepärast, et neid peab tegema. Töötajad ootavad, et see ükskord läbi saaks ja ka juht ohkab raskustundega, kui kalendris jälle SEE kuu ette keeratakse. Olen kohanud ettevõtteid, kus levinud suhtumine arenguvestlustesse on, et „teeme need kähku ära, siis saab tegeliku töö juurde tagasi pöörduda".
Aga arenguvestlus ei peaks ju olema eesmärk omaette. Ei ole olemas eraldi müstilist „arenguvestluste arengut" ja siis töötaja või õpilase igapäevaseid edasiminekuid. Mida siis teha, et vestlused ei oleks vaid formaalsed kohustused, vaid tooks ka praktilist kasu? Kui oleks lihtsaid vastuseid, siis me ei arutleks praegu selle üle. Eks iga organisatsioon peab ise oma valemi välja töötama, kuid mulle tundub, et õnnestumise aluseks on juhi tegelik ja siiras huvi teema vastu, töötajate/õpilaste kartuse puudumine ning põhjalik ettevalmistus.
Kiituse määr ja vajadus inimeste elus on muidugi erinev. On inimesi, kes täidavad tunnustuse puudujäägi iseennast ja oma ettevõtmisi kiites, ja on inimesi, kes teevad kogu elu head, ootamata suuremat rambivalgust. Olen viimaseid alati imetlenud. Mõne inimese kogu olemus kiirgab avatud ja kaastundlikku olekut, abistamine on nende jaoks elustiil. Tänases maailmas kipuvad ka heateod olema projektipõhised, kuid eks need kaks lähenemist täiendavad üksteist. On ütlus, et armastuse turul on pidev defitsiit. Sama kehtib komplimentide ja kiituse kohta. Nõudlus on alati suurem kui pakkumine. Kui me neist positiivsetest mõtetest, mis meil kaasinimeste kohta tegelikult päeva jooksul peast läbi käib, ka kümnendiku adressaadile välja ütleksime, muutuks maailm hetkega tükk maad toredamaks paigaks.
Kui kiituse jagamist nii lähedaste kui ka töökaaslaste seas võib igati innustada ja propageerida, siis kuidas on lood negatiivse tagasisidega? Kas paisata häiriv teema kohe välja või oodata, kui asi on veidi tahenenud? „Kuuma suppi ei sööda," on vana ütlus. Samas, tuues juba möödunud teema hiljem üles, põrkume jälle „Kes vana asja meenutab..." sildi vastu. Eks neid ütlusi ole eestlastel kujunenud mugavalt igaks elujuhtumiks ja iga vaatenurga jaoks.
Kas siiski anda parandusettepanekud ja kriitika inimesele kohe või anda talle aega ise oma viga avastada? Eks see ole sisetunde küsimus. Mina leian, et varem on alati parem. Kellele meeldiks lause, mis algab: „Olen siin tükk aega mõelnud ja jälginud sind ning..."? Veel hullem versioon oleks: „Me oleme siin pikemalt juba sinu teema üle arutlenud ja..." See on kindel signaal inimesele, et nüüd on pärast pikka varitsust tuldud kambakat tegema ja mis muud sa ohu korral ikka teed - põgened või ründad. Kumbki neist pole positiivse lahenduse jaoks just kõige produktiivsem strateegia.
Mida siis teha, kui soovida kriitikat edastada, säilitades samal ajal ka head omavahelised suhted? Minu kogemus näitab, et aitab see, kui keskenduda kolmele kriteeriumile: rääkida ühest probleemist korraga, vältida üldistusi ning alatuid võtteid. Ja mitte pikalt venitada. Miks mitte saada kohe kokku ja rääkida, mis mureks on, enne kui asi hapuks läheb. Siin on ainult üks reegel, mida tasub järgida - emotsiooni pealt ei tulistata. Soovitav on enda jaoks asjad rahulikult läbi mõelda, miks antud teema ikkagi meid häirib ja mis on meie endi tegelik sisemine motivatsioon sekkuda. Siis ei kee tunded üle pea ja suudame rääkida konkreetsest probleemist, laiendamata kriitikat inimesele. Kriitikat pole kerge vastu võtta, tean seda omast käest. Üldjuhul me ikkagi arvame, et toimetame siin maailmas õigel viisil. Teeme oma otsuseid vähem või rohkem läbimõeldult, kuid ikkagi päeva lõpuks usume, et nii nagu meie tegutseme, on õige viis asju ajada. Kui keegi väidab vastupidist, tuleb tahtmine käsi puusa ajada küll. Kuidas sellist vastureaktsiooni ära hoida?
Mulle tundub, et ka siin on suur roll sellel, mis on ütleja motivatsioon. Kas enda ego upitada ja peenelt koht kätte näidata või tõeliselt aidata ja suunata? Vastuvõtja positsioon erineb kardinaalselt - esimesel juhul muutume kaitsvaks, ehitame kiiresti kaitsemüüri ja hakkame selle tagant õigustuste või vastusüüdistuste kahuritega pommitama. See on loomulik reaktsioon. Teisel juhul on suurem tõenäosus, et suudame vältida liigseid emotsioone ja olla veale osutajale tänulikud.
Kas me aga alati tunneme tõelise abistaja ära? Vahel kipuvad käiku minema vanad vastukäigu strateegiad, nii et me seda ise tähelegi ei pane. Värskendavalt mõjub, kui püüame võtta aluseks eelduse, et kõik inimesed on olemuselt heatahtlikud ja nii kriitika kui ka komplimendid tulevad ilma salajase tagamõtteta. Teeme nii end rohkem haavatavaks, aga samas avaneb hoopis laiem tunde- ja kogemustespekter kui kinnise ja kahtlustava ellusuhtumise korral.
Kokkuvõttes kutsuksin kõiki üles jagama rohkem tagasisidet. Nii positiivset kui ka negatiivset. Kui kiitus on siiras ja omakasupüüdmatu ning kriitika heatahtlik ja ilma alatute trikkide ja peidetud ärategemissoovita, siis saab see ainult innustavalt mõjuda.
