Krista vaim ja vorm olid valmis ka Nagano olümpiaks 1998. aastal. "Tolleks hetkeks olin jäänud naistest üksi, koondist kui sellist enam polnud," meenutas ta. "Vorm oli aga päris hea. Koht olümpiamängudeks oli välja sõidetud, piltlikult öeldes pakkisin juba kohvreid. Seda seniks, kuni üks mees otsustas, et polevat mõtet minna..."

See üks mees oli Kalju Valgus, Eesti Laskesuusatamise Föderatsiooni toonane esimees. Krista ei taha sellel teemal pikalt rääkida, aga ilmselt ei ütle ta Valgusele tänase päevani "tere", sest solvumine ja pettumus oli ääretult suur. "Põhjendusena öeldi, et teatenaiskonda välja panna ei saa ja ühte sportlast polevat mõtet mängudele saata," meenutas Lepik. "Mis tähendab, et võistkonda pole? Individuaaldistantsidel pole suurt tähtsust, kas keegi kaasmaalastest on veel stardis või mitte. Igatahes viis see otsus mind selleni, et jätsin spordi päevapealt maha, ma ei leidnud endas enam jõudu jätkata."

Olles ise läbi elanud olukorra "lähen-ei lähe", mõistab Lepik hästi ka neid sportlasi, kes tänavu Eesti koondisest viimasel hetkel välja jäid või sinna sisse pääsesid. "Põhjused võivad olla erinevad, nagu näiteks sel korral kahevõistlejate puhul, aga tühjus hinges on ilmselt ühesugune."

Loe pikemat artiklit Kuulutajast.