Olustvere hoidiste messilt oli mõndagi õppida
Eelnevalt tehtud kodutöö kinnitas, et kohapeal tasub kasutada giidi, et kõigest põhjalikult kuulda. Nädal enne väljasõitu telliski pensionäride ühenduse esinaine Helle Maie Nurm giidi ära. Meie giidiks oli asjalik proua, kes on Olustveres pool sajandit õpetajana töötanud. Saime teada, et 1920. aastal toodi Kõo mõisast Olustvere mõisa üle Eesti Aleksandri põllutöökool.
Sellest ajast alates on Olustveres koolitatud põllundusspetsialiste, küll agronoome, mesindustehnikuid jt. Tänapäeval õpetatakse siin ka piimanduspetsialiste. Imetlesime Olustvere mõisa huviväärsusi, parki, maa- ja telliskividest kõrvalhooneid.
Tutvusime keraamika- ja klaasikoja tööga, kus oleksime meiegi saanud praktiseerida, kui olnuks rohkem aega. Külastasime kooli muuseumi, kus oli väljas palju lindude ja pisiloomade topiseid ning ühe mehe valmistatud puunikerdusi: hobused põllutööriistade ette rakendatud, töömees järel või suksu vankri ette rakendatud. Giidi seletuse järgi pidi neid seal olema oma paarsada. Kõiki neid peab oma silmaga nägema!
Käisime hoidiste messil, kus oli võimalik kõiki hoidiseid degusteerida ja meelepäraseid kaasa osta. Messil saime nii mõndagi kõrva taha panna, mida oma tulevaste nunnunäituste korraldamisel kasutada. Õppesõit Olustverre täitis oma eesmärgi: saime silmaringi laiendada ning asjalikke teadmisi, mida teistelegi jagada.
Märjamaa väärikad inimesed tänavad Kohaliku Omaalgatuse Programmi rahalise toetuse eest.
