Tõsi on ka see, et oleme mõnevõrra kimpus ajaloo ja riigi olemise mõistega. Aga kuidas siis nüüd on lood? Kas me oskame ajaratta poolt antud kingitusega arukalt ja tänumeeles ringi käia? Kas oleme nagu töömesilased, kes lendavad mesipuu poole või oleme herilased, kes tulevad tarusse teiste kogutud saaki omastama: omastama jõu, kavaluse, nahhaalsuse, ükskõiksuse, hoolimatusega ja ka seaduslikke nõkse kasutades?

Rahval ei maksa loota, et noor ja nõrkade traditsioonidega riik teeks kõike õigesti ja ootuspäraselt.  Me oleme siiski alles arenemisjärgus riik, kui võrdleme Eestit Euroopa riikidega. Lapselikkust, omakasupüüdu ja hoolimatust näitavad ilmekalt suured poliitilised skandaalid.

Olgu siinkohal meenutuseks mõned, mis ei kaunista riiki ega rahvast tervikuna: 10 miljoni dollari haihtumine, lindiskandaal, pilditulistamine, maadevahetus, viljavargus, elamislubadega sahkerdamine ja kirjavahetuses nuhkimine. Need on meie eksimuste üksikud näited. Kas me suudame taolisi väärnähtusi tulevikus vältida, see sõltub paljuski meist, tavakodanikest. Tuleb olla julgem ja põhimõttelisem. Elame kiirelt muutuvas ajas. Postmodernistlikku maailmavaadet iseloomustab suur hägusus, hämarus, laialivalguvus ja ebamäärasus.

Kurja ja väära tõeks valetamine ei vääri tõde, vaid lihtsalt õigustab kurjust ja väärust. Aga meil on palju, väga palju head: töökas rahvas, eluterve vaimsus ja tarmukad noored.

Ärgem unustagem ka fakti, et enne Teist maailmasõda olnud Eesti riiki kiideti ikka pigem tagantjärele kui selle eluajal. 

Olla hea riigikodanik heas mõttes ei ole väga lihtne. See nõuab pingutust, loobumist millestki, valmisolekut kiusatuste tõrjumiseks ja muud taolist. Olla kodanik on kindlasti pingutavam kui olla alatine muutuja, akadeemiline kirjatundja. Liberaal esmaspäeval, kesknädalal aga juba tubli budist või taimetoitlane.

Vaimsus ja olemine

Sinu tulek, Eesti riik, oli ime. Sinu taasünd oli ime. Pilk maakaardile, ajalooraamatusse ja mõnesse teatmeteosesse kinnitab seda.

Tartu Ülikooli endine rektor Tõnu Lehtsaar kirjutab pihtimuses Eesti Vabariigist: «Olen Sinuga harjunud. Nii harjunud, et ma ei märkagi Sind enam. Vahest ainult siis, kui ma Sinult midagi tahan või miski Sinu juures ei meeldi... Põhjused etteheideteks vähenevad siis, kui ma teen kõik endast oleneva.» Autoril on õigus.

Üsna tihti ei kasuta me kodanikena meile loodud õigusi ja kohustusi, vaid oleme ükskõiksed.  Me peame omariiklust loomulikuks, aga unustame ära, et see maailm ei ole puhas kurjusest, kavalusest, saamahimust ja muudest inimlikest pahedest.

Meie riik on nagu mesitaru. Aga mesitaru ümber tiirlevad ka herilased, kes püüavad kogutud mett mitmel moel endale kahmata.

Mõned aastakümned tagasi lausuti ja lauldi: «Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine.» Nüüd on meil see olemas. Pigem võiksime küsida, kuidas me seda olemist kasutame. Kui riigi juures miski ei meeldi, saab tulla ja aidata seda muuta - headest tegijatest on alati puudus.

Eesti riik ei ole vaid Riigikogu, ministeeriumid, ametkonnad, vaid siiski kodanikkond, tema ühiskondlik mõte, vaimsus ja olemine. Rehepappe on alati olnud, sõitku nad siis tõllas või kaasaegse maasturiga. Nad tuleb vaid ära tunda ja mitte uskuda libekeelseid sõnu.

Kerjuseid ja prükkareid on paljudes kõrge elatustasemega maades. Neid leidub nii Londonis, Pariisis, Viinis ja ka meie koduses Tallinnas. Paraku see on nii. Kas heidikute elu saab vaid riigikorraga seletada? Ilmselt mitte.

Aga meil on elav lootus, mis tugineb sellele, et ei varjata häbematusi ja üldsus ei võta neid omaks. Eestimaa vaim on eluterve ja ka jääb selleks. Eesti vajab sind.

Head vabariigi aastapäeva!