Omanäoline Juudase pubi Tõrvas sündis kümnete autorite kätetööna ja lavalaudadel on üles astunud ka tuntud nimed

Juba neljandat aktiivset tegutsemisaastat abistab Tõrvas asuv pubi Juudas omanäolisusega noori ja vanemaid, kellel nädalavahetuseti rahakotid tasku ära ei taha mahtuda ning sõprus ja koosolemine hingelähedased on. Riiska linnaosas, endise Hinnapommi ruumides, on olemas kõik üheks korralikuks kontserdiks või niisama musikaalseks istumiseks. Mida aga Juudas endast ikkagi kujutab?

Nimi enne kui plaan

Kui köstrihärra Tootsil klassi ees näo täis sõimas, oskas viimane vaid „Ah, sa Juudas!“ hüüda. Ei tea, mis ta täpsemalt sellega mõtles, aga Juudase pubi nime tagamaad on veelgi hägusemad. Veel enne, kui asutajad Tarmo „Klemm“ Lemetti ja Elton Pullerits ennast ettevõtluse kursusele registreerisid, veel enne, kui nad projekti kirjutasid, enne alustamis toetuse laekumist ja ruumide otsimist, teadsid nad, et nende koha nimeks saab Juudas.

„Kunagi sai Tartus ühes pubis kambaga arutatud, et Tõrvas võiks selline koht olla ning nimi tuli kuidagi loomulikult,“ meenutab Lemetti. „Mingi religiooniga pole tegelikult asi kunagi seotud olnud,“ märgib Pullerits selguse mõttes ja lisab igaks juhuks, „nalja võib teha, aga tõenäoliselt on nimi rohkem Briti metal-bändist Judas Priest inspireeritud.“

Plaan pärast nime

Noored hakkajad mehed, kellel koolid alles läbi saanud ja natukene igav olla, läksid kursustele, kursustel sai projekt loodud, projektist Töötukassa toetust. Ja nii ta pihta algas. Kõigepealt tuli elementaarsed pubielemendid võimalikult tagasihoidlike vahenditega valmis ehitada – vanaema poolt kuuri alt saadud prussidest keerati sõbralt saadud trelliga lava kokku, vaip selle peal tolmus teisel sõbral pööningul. Leti jaoks ladusid nädalate jooksul oma kuus-seitse paari käsi. Strateegiline ukseava saeti seinast „sulle-mulle“ saega välja. Enamus pilte ruumis sees ja väljas tegi valmis noor kunstitudeng Heigo Heinleht, kellel käsi loomingust sügeles. Diivanid ja tugitoolid pidi enamuses küla pealt välja ajama.

Kui ehitus vastuvõetavalt piisavaks hakkas muutuma, tuli riigitoetuse eest Saksamaalt saadud korralik heli- ja valgussüsteem üles sättida. Siinkohal oli näiteks asendamatuks abiks külla tulnud itaallasest sõber, kes hobikorralise helitehnikuna asja tundis. Kuu hiljem sõber Inglismaalt ja ehitas seina tükikese moodsat kunsti, mida võiks nimetada punastest laudadest peegelvärviliseks allveelaevaks. „Rahvusvaheline värk ikkagi,“ nõustuvad mehed.

Tasapisi järgnesid kõik need sajad pisiasjad, mis kohale oma näo ja lõhna andnud– õlletehastest külmkapid, lauajalgpall, noolemäng, puna-must põie kergendamiskoht, tagaruumi sisustus, tsitaatidest kirju askeetlik suitsuruum, pigimust lavalagi ja nii edasi. Väljamõtlejaid ja tegijaid on kümneid ja keegi keskne looja pole jaganud või seda isegi teha tahtnud.

Kuidas algust teha?

„Mingit avapauku me nagu ei teinudki, rohkem nagu suust suhu kuuldustega hakkas rahvast nädalavahetuseti suuremates karjades kohal käima,“ meenutab Lemetti nõukaaegase baaripuki otsas kõõludes. „Alguses omad inimesed ja tuttavad, siis juba sellised, keda vaid nime või näo järgi kusagil nagu näinud olid,“ lisab Pullerits. Vahepeal mängiti muusikat plaadi pealt, et diivanitel istujatel ikka raskem rääkida oleks, aga peamine eesmärk oli kontserte korraldada. Esialgu vähem tuntumad kohalikud noortebändid, varsti aga ka juba kuulsamad nimed.

Umbes siis, kui Allan Vainola Ajutise Valitsusega esines ja kurikuulus Freddy kõrvadele Psühhoterrorit pakkus, hakkas meestele ja kõigile asjaga seotutele kohale jõudma, et koht on kuidagi väga huvitav välja kukkunud.

Inimlik koht

Pea iga kord on esinejatele tagaruumis laud söögi, joogi ja marineeritud kurkidega Kui tahad, et koht meelde jääks ,tuleb asja inimlikult organiseerida,“ ütleb Pullerits. „Kurjami vandid sõid järgmine hommik kurgipurgi ikka tühjaks,“ mäletab Lemetti täpselt.

Kes siis kohal on viibinud? „Kedagi ei tahaks nagu välja jätta, aga inimesele tänavalt oleks vast tuttavamad nimed Tuberkuloited, Vennaskond, Kosmikud, Sibyl Vane, Cool D, Orelipoiss, Contra…,“loetleb Lemetti kuhugi üles-vasakule vaadates. Asi ei ole piirdunud vaid Eestiga. Kolm Soome bändi tulid lausa tuuribussiga Euroopa turneed lõpetama. Slovakkiast, Rootsist, Leedust, Poolast ja Itaaliast on igas žanris ja stiilis inimesi oma häält ja heli läbi kõlarite lasknud.

Lisaks kontsertidele korraldab koht tantsumuusikaõhtuid, lauajalgpalli turniire, dokumentaalfilmi vaatamisi ja muid kultuurisündmusi. „Väljamõtlemise ja tegemise küsimus,“ võtab Pullerits asja kokku.

Mis saab?

„Kohati on väga raske kõigega toime tulla ja alati kõik ei õnnestu, aga niikaua kui eelarve ikka tiksub ja rahvast käib, siis ka teeb,“ vastab Pullerits pikemalt mõtlemata. Tegelikult annavad tulevikule tooni just kliendid ja baari ääres arutatud mõtted. Näiteks lava plaanitakse suuremaks teha, et võimsamat helitehnikat ära mahutada. Läbirääkimised gruppidega käivad ja varsti on mõned tuntumad nimed jälle laval pööninguvaipa tallamas.

Kuna koht on peaaegu täielikult enda tehtud, on sellel loomisprotsessis osalejate jaoks mingi teistsugune väärtus. „Kodunetunne tuleb reede õhtul uksest sisse astudes ja tulesid põlema pannes,“ ütleb Lemetti. Mõlemad mehed nõustuvad, et tegelikult pole Juudas mitte pubi, vaid ikka klubi ja liikmeid on sellel klubil aastate jooksul palju olnud ning seni, kuni neid edaspidi on, ei kao ka koht kuhugi. Kõik huvilised võivad ühendust võtta - jõu ja nõuga aidata.