Õnnega läbi sajandi – soomepoiss Otto Peters
Tutermaa metsade keskel elab Harku valla üks vanimaid
elanikke – Otto Peters –, kes võib oma 95 eluaastal kogetule tagasi vaadates öelda, et õnne on tal elus olnud.
Sooja pilguga vanahärra elab hubases majas koos tütre perega. Maja on ta ehitanud ise, seda nõukogude ajal, kus tööde edenemise kiiruse määras tutvuste hulk. Kodumaja vastas seisab veel ajavoogudes viltu vajunud madal hoone, mis oli aastakümnete eest ostetud maalapil juba algusest peale. Toonagi oli maja seisukord vilets ega meelitanud ostma, ent Otto abikaasa oskas märgata ümbritseva looduse ilu ning majake metsa keskel saigi nende omaks. „Minu abikaasa oli erakordse andega naine,“ veeretas Otto jutu perele ja kodurajamise algusaegadele, „ta sisustas selles viletsas hoones ühe kambrikese omaenda kätega, just oma maitse järgi.“ Mees jäi mõttesse, rännates seal oma lahkunud kaasa juurde. Tulles tagasi olevikku, selgus, et kodu rajamises just sellele maalapile on oma rolli mänginud teisedki soomepoisid– peale sõjakoleduste lõppu tutvus ta ühega, kelle soovitusel ja abil sai temast praeguse kodutalu omanik ning soovitaja naaber.
Elu õigel rajal
Kolme riigikorda näinud ja teise maailmasõja koledused ning sunnitöölaagri üle elanud eakas Otto rõõmustas mälestusi täis toas istudes, et võib oma eluga praegu rahul olla. „Minu tütar on heal järjel ja tütretütred õigel teel,“ tõi vanahärra välja ka rõõmu suurimad põhjused. Lapselapsed on tema arvates kasvanud õigesti – nende vaba aeg oli muusikaõpingutega tihedasti sisustatud ning polnud aegagi rumalustele. „Lehed kirjutavad, kui palju probleeme on tänapäeva lastega. Nad on küll ettevõtlikud ja see on muidugi kiitust väärt, ent nad ei pruugi õigele teele sattuda,“ mõtiskles Otto ja leidis, et tema tütretütardele on pidev väike pinge igati kasuks tulnud ning nad õigele rajale juhatanud.
Maapealne põrgu
Sõjaveteranina on Otto rahul ka oma pensioniga, nentides samas murelikult, et suur osa eestlasi elab siiski puuduses. „Mart Laari teene oli see, et vangistusaastad loeti kolmekordseks tööstaažiks,“ oli ta Eesti taasiseseisvumise algusaastate peaministrile tänulik.
Vangistuses – sunnitöölaagris ja mõne aasta pärast karistuslike tööde laagris Norilskis, mida on selle saastatuse ja raskete elamis- ning töötingimuste tõttu ka maapealseks põrguks nimetatud – veetis Otto 11 aastat. 1945. aastal mõisteti talle nimelt 20 aastat sunnitööd ja viis aastat asumist vabatahtlikuna Nõukogude Liidu vastu võitlemise eest – Otto oli vabatahtlikuna astunud 1941.Wehrmachti ridadesse. Kuid adudes, et sakslased Eesti riigi iseseisvust ei väärtusta, lahkus ta 1943. aastal Eestist Soome ja astus seal armeesse, naastes kodumaale taas 1944. aastal.
Norilskis pidid vangid töötama maapealses avatud kaevanduses erakordselt karmides tingimustes. Surevus oli laagris väga suur ning Otto hinnangul jättis sinna oma elu 60–70 protsenti vangidest, ent tema tervis pidas siiski vastu.
„Nälg pole see, kui kõht on tühi,“ nentis koledusi näinud mees. „Meid hoiti laagris just sellise toidu peal, et ei ela ega sure. Arstlikus kontrollis tehti läbivaatus selja tagant, sest tuharate järgi oli kõige parem hinnata, kas inimesest on veel töötegijat või mitte,“ rääkis kunagine soomepoiss ja selgitas, et paariks nädalaks haiglasse kosumisele saadeti need, kellel enam luudel liha polnud näha. Tema endagi kehakaal langes vahepeal suisa 37 kiloni.
Kord võis aga Otto arvates paarinädalane „puhkus“ haiglas ühel südatalvel tema elugi päästa, sest alatoitunutena ähvardas vange krõbeda külma ajal surnuks külmumine. „See oli veebruari lõpp – märtsi algus, kõige külmem aeg Norilskis. Mind saadeti haiglasse taas kosuma. Nädala pärast oleks võinud ülemõde mu sealt taas tööle saata, sest ma kosusin tegelikult kiiresti,“ rääkis palju näinud mees. Ülemõde aga lasi tal tookord veel üheks nädalaks haiglasse jääda. See oli kingitus karskete eluviiside eest: „Haiglas kontrolliti ka sõrmi. Kelle sõrmed olid pruunid, see oli suitsetanud ega saanud haiglasse pikemaks jääda, vaid pidi tööle tagasi minema. Minu käed olid aga valged.“
Vaba mehena koju
1955. aastal Hruštšovi ja Adenaueri sõlmitud lepingu alusel kuulutati välja üldine amnestia, Otto karistus kustutati ning kõik tema õigused taastati. „Nii ma siis olin vaba mees Norilskis. Pidime kaaslastega Jenissei kaldal paar nädalat ootama, et maapind taheneks ja saaksime lennukiga Krasnojarskisse reisida,“ meenutas eakas mees oma kodutee algust. Koju jõudis ta 1955. aasta jõulude paiku, leides enda rõõmuks elavana eest oma vanemadki, kellega ta oli küll vahepealsetel aastatel kirja teel suhelnud ja neilt elupäästvaid toidupakke saanud.
Otto elu on olnud kui legend, mille püüdis raamatusse „Soomepoiss Otto Peters“ talletada ka Pekka Haara. Otto tõdes helge naeratusega, et õnne on tal elus olnud. Õiguste taastamise järel sai tema elu loomuliku rütmi –stabiilse töö, kodu ja pere. Õnn on seegi, et peagi 96 aastaseks saav vanahärra võib veeta oma päevad lähedaste keskel. Täname, et jagasid oma mälestusi meiega, soomepoiss Otto Peters.
