Ulluneeme-Vellaksaare vahel külitab Eestimaa randade uhkus ja silmarõõm, Ehalkivi. Suurus 930 m³, ümbermõõt 49,6 m, pikkus 16,6 m, laius 14,3 m, kõrgus 7,6 m.Ümbermõõduga üle 30. m rändkive on Euroopas 65. Nendest 4 asub Loode-Virumaal, üks Leedus ja ülejäänud on kõik Eestis. Mahuga üle 200 m³ on riikliku kaitse all olevad objektid, Eestis on selliseid 22. Lisaks on veel 38 kivi, mille maht on üle 100 m³, need kuuluvad kohaliku kaitse alla. Ehalkivi on suurima maapealse osaga rändrahn.

Letipeal on teinegi kivimürakas, kohe küla alguses Tagaküla talu heinamaal lesib kui hiiglaslik leivapäts Tagaküla suurkivi oma 4-meetrises kõrguses. Kivi juurest avaneb avar vaade lahele ja Kunda sadamale.

Tagakülast on pärit populaarne rannasõidu kippar Joonas Ulmann – Randala (1874 – 1939). Siinsel heinalagedal ehitas ta kaljased Kaleva ja Tuleviku. Viimane on suurim laev, mis Mahu randades ehitatud, see kahemastiline purjekas lasti vette 1926. a. J. Ulmanni vanemate jutu järgi on Letipeal katku ajal kõik inimesed surnud, ainult üks tüdruk on jäänud. Tüdrukule on mees Soomest tulnud, keegi Kääria, praegu olla neid veel Soomes Lavassaares. Nende järeltulijad ongi nüüd Letipeal. Jutustaja tädipoeg on veel viimane, kes selle nime säilitanud – Kääri. 45. aasta eest läks ta
Simbirskisse, suri sääl ja ta lesk lastega on tagasi tulnud Narva. Kääri oli Letipeal väikekoha pidaja ja kalamees. (Joonas Ulmann, küsitlus 1931. a)

Arnold Kallas (ka Mats Kallaspapp) sündis Kundas 1907. a, kuid tema esivanemad elasid Letipea Tagakülas. Ta tegeles maalimise, fotografeerimise, kollektsioneerimise ja kirjutamisega. Kirjamehe jumalavallatut lugu „Kontmehe ihukihulori“ soovitan lugeda, sest kontmees on pärit meie kabelivareme all pinnal asuvast iidvanast matmispaigast. Kui sügisõhtul see lugemine ette võtta, siis parem paksu teki all ja uks kahekordselt lukku keerata.

Letipea neeme pikendusena asuvad laiud Salamaa e. Lõuna-Uhtju ja Uhtju, mille tekkimise kohta on kaunis legend.

„Vanasti elas Letipeal kalamees Selime oma noore naise Uhtijaga. Ühel sügisel naine uppus tormisel merel. Selimel oli armastatud abikaasast nii kahju, et hakkas hauaküngast ehitama. Vedas terve eluaja liiva ja kive õnnetuskohale. Täitis merd senikaua, kuni küngas ulatus veest välja. Nii saigi saar nimeks Uhtju, mees aga suri samas ja nad jäid igaveseks kokku Letipea rannavette.“ (Jutustaja oli Eisma vana kalur Madis).

Ja veel üks tõsisem lugu.
11. novembril 1696. a jooksis Uhtju saarte juures karile Lüübeki purjekas „St. Johannes“, mis oli teel Narvast Stockholmi. Laeva laadungiks olid Pärsia kangad, õli, vein, hõbeasjad. Rannamehed, kes paatidega mahajäetud laevale tulid, jõid end purju ja kukkusid riisuma. Eesotsas seisid Toolse, Kunda ja Malla mehed, kuid osa võeti ka Mahust, Aserist, Purtselt, Karulast, Vihulast, Seljalt, Palmselt ning isegi Põlula ja Rägavere kandist. Röövitud kaubast ei öelnud ära ka mõisnikud ja nende kaudu jõudis kaup kaugemalegi.

Novembri keskel ilmusid sõjaväeosad randa ning algas massiline läbiotsimine. Tuli välja, et asjasse oli segatud isegi 1000 talupoega. Et nii suure rahvahulga karistamine oli praktiliselt võimatu, mõisteti surma 6 eestvedajat, kes 1698. a veebruaris Tallinnas avalikult üles poodi. Ihunuhtlus ja rahatrahv määrati 47. isikule. Kõige suuremad saamamehed, mõisnikud, pääsesid üpris kergelt – neil tuli tasuda röövitud kaupade väärtus.
Rannarahvas arvas, et merehädas olevate laevade riisumine ei ole kuritegu.

Nõukogude ajal paiknes rannas piirivalve kordon. Ka Letipeal oli nagu Mahuski põgenemise takistamiseks kalapaatide „vangilaagrid“.
8. augustil 1976. a leidis siin aset tardumapanev sündmus. Küla keskplatsil toimus Rakvere gaasikontori korraldatud pidu. Patrullis olnud piirivalvurid tarbisid ohtralt alkoholi, üks nendest jõi end nii purju, et hakkas öösel pidulisi tulistama. Hukkus 8 inimest, 17 sai haavata. Laskja ise laskis end lõpuks maha. 1991. a asetati õnnetuspaika mälestuskivi.

Rannas kõrgub neljatahuline ja 15m kõrgune valge kivibetoonist tuletorn. Torn ehitati 1815. a, ümber ehitati aastatel 1936 ja 1951.
Letipeal on palju linde ja mitmekesine loodus. Kui 1991/92 talvel Kunda linn plaanis asutada siia Kunda sadama nn Letipea varianti, siis Viru-Nigula vald oli vastu. Loodusmees Marek Vahula tegi ettepaneku luua siia linnukaitseala ja see allkirjastatigi 28. jaanuaril 1992. Alates 2000 a. on nimi muudetud maastikukaitsealaks. Kaitseala asub Simunamäe ja Letipea küla maadel, suurus 601,3 ha. Siin pesitseb 65 linnuliiki.

Letipea on Eestimaa rannikul viimane idapoolseim oluline veelindude rändepeatuspaik, sest edasi tuleb juba rannale lähemale sirge rannik ja pankrannik ning edasi ida poole soodsaid peatuspaiku põhjarannikul veelindudele enam ei ole.

Linnustiku jaoks on eeskätt olulised kaitseala mere- ja rannakooslused, kus laiud ja madalikud pakuvad lindudele rahulikke pesitsusalasid haudeperioodil. Just pesitsusrahu tagamiseks on plaanis laidudel tulevikus kehtestada ka pesitsusaegne liikumiskeeld. (M. Vahula jaanuar, november 2012 „Virumaa Teataja“)
Letipealt viib 4 km pikkune mereäärne tee Männikkülla ja Mahusse. Endises kalurikülas, ilmakärast eemalasuvas eripärases kaunis maanurgas on 19 alalist elanikku pluss suvitajad.

Metsade ja mere kohin, abajate, laidude, saarekestega siksakitud rand, veelinde varjavad ja tuules kahisevad kõrkjad, kaugelt jää sulamisega siia kandunud hiidrändrahnud ja üle nende merikotkaste valvas pilk, siin viibides sulad loodusega üheks ja tunned puhast rõõmutundmise üle, et oled osa sellest suurest ja vägevast, mis laiub ümberringi.Oled vait ja kuulad.

H. Joonuks „Viru rannikul“ 1969
H. Elstrok „Kunda, Mahu, Viru-Nigula“ 1999
Internet haldjas@folklore.ee saadud U. Samel