Ülemsootska isiklikul juhendamisel

Kadrina Saunaklubi (KSK) liikmete sauna- ja huvireis Setumaale oli küll lühiajaline, vaid üks ööpäev, kuid tänu lahkele vastuvõtule ja asjatundlikule juhendamisele jäi silma ja kõrva nii mõndagi huvitavat. Tuli taaskord tõdeda sealse piirkonna hõredat asustust. Halli karva madalad palkelamud ja kõrvalhooned paistsid üle küntud põldude kui tondid sombuse taeva all. Kruusakattega teedevõrk on rajatud sinna, kus sellest otsene kasu - küladevaheliseks ühendusteeks. Käänulised, kitsad teed on täiesti sõidetavad.

Esimese Eesti vabariigi ajal elasid Petseri maakonna eestlased tihedalt koos - 33 inimest ruutkilomeetril. Valitses isegi maapuudus. Maad kasutati külade viisi hingemaadena, mis viis maade tulukuse alla. Hilisem Eesti Vabariik püüdis küll maid kruntideks jagada, kuid osa hingemaid jäi ikkagi alles. Praegu on Setumaa valdades asustustihedus 8 inimest ruutkilomeetril. Misso vallas vaid 4 inimest km². Kunagisest Meremäe keskkoolist on näiteks saanud 50 õpilasega põhikool. Demograafi line kängumine on kõikjale oma jälje jätnud. GPSi asjatundlikul suunamisel jõuti pärale Hilana külla, mis Võrust 30 km kaugusel, kus ülemsootska Raudoja Ahto juba ees ootas. Kiire tutvus taluga, uudistav pilk suitsusauna ja oligi käes pilkane pimedus. Et Vanakõivu talus polnud telekat, jäi ära ka eesti jalgpallurite krahhi nägemine mängus Iirimaaga. Sauna oli köetud viis tundi, ülemsootska isiklikult oli leilitugevuse timmijaks.

Kolmanda sahmaka ajal hakkasid meeste pead allapoole vajuma. Oli mingi imeline kuumus, mis aastatega karastunud mehed pingule tõmbas. Teist sellist enam ei tulnud, või halastas peremees kaugelt tulnud külalistele. Igatahes saun oli seda väärt, et seda kiita.

Setu inimesel on oma kombed ja traditsioonid

Küsimusele, kas sealkandis ka liinibussid käivad, vastas Ahto, et midagist ikka käib. Ka noori arvas ta vähe omakandis elavat. Et kohalikke inimesi kuskil taluhoovides toimetamas ei näinud ning külateedel polnud ka liikujaid, siis hakkas vaikus ja inimtühjus eriti rõhuma. See-eest viis teejuht meid tõrvaahjude juurde, näitas kõrget torni, mis üle 200 m merepinnast, jõudsime ka Eesti-Vene piiril asuva tõkkepuu juurde, kust paistsid mäeveerul olevad vene punarohelised piiritulbad. Ka siin oli vaikus; küllap on nähtamatu tehnika pandud piiri valvama. Ja ikka igal pool küntud põllud, otse piirini välja.

Sealsel inimesel on elu reeglistatud, kombed on au sees. Kas keegi on kokku lugenud, kui palju on setudel pühi - peamiselt on need usuga seotud pühad. Kuid setude usuriitusi ei peeta suures ja uhkes kirikus nagu on tavaks luterlastel, vaid käiakse pea igas külas asuvas tsässonas ehk küla palvelas. Need tagasihoidlikud hooned ei paistaks muidu silmagi, kui katusel poleks risti. Ka sisustus on tagasihoidlik - mõned käsitöölinikud laudadel, pitsiga ääristatud kudumid siin-seal, küünlajalad, paar ikooni. Inimene (usklik) tuleb südame sunnil palvelasse, räägib oma Jumalaga tõtt, avab oma hinge ja saab sellest kergenduse. Sulgeb ukse ja lahkub, et võiks tulla teine inimene, kel oma mure rääkida või paluda. Need tsässonad on ka turistide huviobjektiks. Sellest ka ruumi eriline korrasolek ja vastuvõtuvalmidus. Korra aastas käib kohal papp, siis on suurem talitus. Tsässonad on ehitanud iga küla rahvas oma jõududega. Jaanipäeval (see on setudel vana kalendri järgi 7 kp) käivad inimesed tsässonas, siis suunduvad kalmistule, kus haudadel süüakse ja mälestatakse omakseid. „Oma usk ja kiriklik usk üksteist ei sega," lausus ülemsootska selle peale. Ta teadis rääkida ka, kuidas Stalini ajal oli Setumaale kerkinud kaks kirikut, mis oli tol ajal imede ime, aga ära tehti. Üks rajati Obinitsasse, teise kohaks sai Miikse küla.

Ringsõidul oli siin-seal näha ka lambakarju. Räägiti ka huntidest, kes neid kimbutavat. Lammastega seoses tuleks mainida Annepäeva, mida peetakse augustis. Anne on lammaste pühak, ka naiste püha oma ohverdamiste ja kommetega.

Seoses Seto instituudiga ei saa märkimata jätta seto keele arendamist ja laia levikut. Sellealane tegevus on teadustöö tasemele viidud. Elab ju Setumaal üle 10 000 seto.


Lühiintervjuu ülemsootskaga

Mis ajast oled sootska ametis?

Teist aastat, 2010. aastast. Ametis tuleb olla aasta kaupa, kuni järgmise Seto kuningriigi päevani, kus valitakse rahva poolt uus Seto kuninga Peko maapealne asemik - ülemsootska. Varematel aegadel oli ülemsootska lihtsalt peojuht, nüüd on temast saanud Seto rahva eestkõneleja.

Kui vana sa oled?

Kolmkümmend seitse.

Mille poolest see amet eriline on? Kas sa oled ka rahva vaimne juht või suunaja?

Mõlemat. Kuidas jõuad, niipalju teed. Peaasi, et tark ja ilus oled (muigab). Amet mingil määral mõjutab mu tegemisi ja rääkimisi. Paneb vastutuse õlule, võtab omajagu energiat ära. Aga kui ma sellesse ametisse poleks ise tahtnud, ega ma siis oleks ka hakanud.

Kas inimesed pöörduvad vahel sinu poole mõnes küsimuses?

Kõike tuleb ette. Pigem kisub mu asi loominguliseks. Ei ole sellist reglementi, mis kohustaks midagi tegema.

Oled ise pereinimene?

Olen, lapsi on kaks - tütar ja poeg.

Mis eriala mees ise oled?

Üks asi millega tegelen, on Seto Instituut, olen selle tegevjuht, aitan seda käima lükata. Teiseks on mul oma fi rma, mis tegeleb laastukatustega ja palkmajade renoveerimisega.

Kus sa alaliselt elad?

Tilbendan Seto ja Tartu vahet. See paik, kus me praegu oleme, on Hilana küla, Eeskõivu talu.

Kas tööd ikka jätkub?

Jõuaks vaid teha! Tööd on kümme korda rohkem, kui jõuan

Soovin jõudu ja edu!

Küsitles Enn MÄLGAND