Kust tuli üldse selline mõte minna vabatahtlikuks Aafrikasse? Kas elu siin muutus kuidagi igavaks või vajasid lihtsalt ekstreemset adrenaliinilaksu?

Eesti Õpetajate Liidu listi kaudu potsatas minu kirjakasti ükspäev niisugune huvitav kiri, kus Välisministeerium ja MTÜ Mondo otsisid Aafrikasse, Ghanasse vabatahtlikutööle kogemustega õpetajaid. Kohe esimesel korral, kui seda lugesin, olin ainuüksi juba mõttest vaimustuses - nii kutsuv ja samas ka muidugi utoopiline. Natukese aja pärast lugesin üleskutset uuesti ja otsustasingi kandideerida.

See tundus nii loomulik. Enne muidugi sai perega ka nõu peetud, kuid ega me vist ei kujutanud ette, et asi päriselt teoks saab. Kuigi olen päris palju reisinud, on vabatahtlikukogemus siiski uus. Pidasin pakutavat tööd enda jaoks heaks väljakutseks, kus suudaksin edukalt rakendada oma seniseid teadmisi ja kogemusi, ja seeläbi ka ise õppida ja areneda.

Järsku hakkas kõik, mis selle teemaga seotud, igal pool silma ja kõrva. Õpetajate Leht kirjutas sõpruskoolide ühisprojektidest teemal VESI. Sain teada, et minu lapselapse klass peab kirjavahetust kooliga Ghanas, Kongo külas. Nagu pooljuhuslikult kohtasin inimesi, kellel kiire igapäevaelu kõrval on aega ja võimalust toetada laste haridusteed kas Ghanas, Keenias, Ugandas või Afganistanis.

Uudishimu viib edasi ja nii avanes mullegi ootamatult uus ja põnev aspekt hariduses.

Olin meeldivalt üllatunud, kui sain teada, mida MTÜ Mondo juba viie aastaga teinud on.

Mis koht see täpsemalt on, kus Sa tegutsed?

Praegu olen kaks kuud üksinda elanud ja jõudumööda (palavus!) ka töötanud Põhja-Ghanas Kongo külas. Piirkonnas on ligi 15 algkooli ja põhikooli ning üks suur keskkool.

Tegelen siin mitme teemaga. Septembris koostasime ja täpsustasime abivajajate laste nimekirja. Sinna kuulub 135 last, kes kaotanud ühe vanema või on orvud. MTÜ Mondo koostöös kohaliku küla arendajatega (Kocta) tagab selle, et toetus jõuab lasteni. Konkreetne abi sõltub lapse vajadustest. Tänu abile saab laps jätkata kooliteed, sest ilma koolivormi, koti, vihikute, sandaalide ja pliiatsite jt vahenditeta ei ole see võimalik. Heade õpitulemustega keskkooliõpilased saavad Tarkusefondilt toetust õppemaksuks.

Käima on läinud ka Eesti ja Ghana koolide koostöö. Sõpruskoolid on vahetanud kirju, joonistusi, õppematerjale ja tegelenud mõlemaid pooli huvitanud teemadega nagu vesi, taaskasutus, prügi, keskkond, traditsioonid, haridus jt. Vastastikku saadakse palju põnevat teada. Lisaks infovahetusele püüavad Eesti koolid partnerkooli võimaluse korral majanduslikult aidata (heaks näiteks on Rapla Vesiroosi Gümnaaasiumi toetusel saadud päikesepaneel Gorugi algkooli katusel). Minu ülesanne on aidata kaasa koostöö paremaks sujumiseks ja suhelda nii õpetajate kui ka õpilastega. Tutvustan koolides Eestit ja meie koolisüsteemi.

Kuna kohalikud koolid on huvitatud inglise keele õpetamise metoodikast, lugemisoskuse parandamisest ja foneetika õpetamisest, siis on mul kavas läbi viia selleteemalisi töötubasid ja juhendada õpetajaid koolides koha peal. Sinna juurde kuulub kindlasti ka õppematerjalide valmistamine. Kui aega üle jääb, siis olen hea meelega ka õpetaja rollis.

Kuidas see suhtlemine kohalikega käib, oskavad nad kõik inglise keelt?

Kohalikud räägivad akaani keelerühma erinevaid murrakuid, siin Kongo külas nabti keelt, millel puudub kirjakeel. Kuna neid keeli on palju, siis koolis toimub õpetamine inglise keeles. Alguses tuleb harjuda, et sellest aru saada. Nende kuudega olen püüdnud ka kohalikku keelt kuulata ja kasutada nii palju kui võimalik. Tänu sellele saan kindlasti inimestega parema kontakti. Gaanalased on väga sõbralikud ja abivalmid. Meisse suhtutakse väga hästi, sest Mondo heategevusest siin teatakse ja seda hinnatakse.

Kipume arvama, et Aafrikas elatakse vaeselt, võimalused on kasinad? Millistes tingimustest Sa seal elad, milline see elu-olu on?

Ghanast sai 1957. aastal esimene iseseisev riik Sahara-taguses Aafrikas. Praeguseks on Ghana üks edukamaid riike nii demokraatia kui ka majanduslike näitajate poolest. Põhjaosa on vähe arenenud vaesem piirkond. Elatakse muldonnides, ilma elektri ja veeta. Tegeletakse põllumajanduse ja karjakasvatusega.

Põhja-Ghanas kasvatatakse tomatit, hirssi, tšillipipart, maisi, jamssi. Vaesusest püütakse üle olla, mida on näha hoolitsetud välimusest ja rõõmsast eluhoiakust. Kerjamine on siinkandis tabu.

Elan ise katoliku kooli õpetajate kvartalis koos teiste kohalike õpetajatega. Õnneks on enamus aja siiski vesi ja elekter olemas. Toa juurde kuulub köök, kus saan ise süüa valmistada. Algul oli raske harjuda palavuse ja kohaliku söögiga, mis erineb täielikult seni kogetust. Olen maitsnud esimest korda elus maguskartulit, jamssi, okrat, ahvileivapuulehtedest valmistatud toitu, papaiat.

Kuna koolid on üksteisest kaugel, pean sõitma iga päev motorolleriga, mis kivisel-künklikul maastikul sugugi kerge pole. Vabal ajal käin praegu kohalikelt naistelt korvipunumist õppimas. Õdede Abanamah ja Monica kodus istume kas suures siseõues või suure puu varjus, et päike liiga ei teeks. Mina vaatan, kuidas nemad punuvad ja proovin ka ise kõik võtted järele. Samal ajal vesteldes saame vastastikku palju teada üksteise elu kohta.

Tunned millestki puudust ka? Sõpradest, eesti keelest, Kalevi šokolaadist?

Üksinda olles tundsin muidugi suurt puudust perest ja sõpradest. Nüüd, koos teise vabatahtliku, füüsikaõpetaja Mart Kuurmega, on tore eesti keelt rääkida ja mõtteid vahetada. Šokolaadi tõepoolest pole poes näinud, hoolimata sellest, et Ghana on naaberriigi Elevandiluuranniku järel teisel kohal kakaoubade eksportijana.

Milline on üldse sealne haridussüsteem?

Algkool ja põhikool on Ghanas tasuta, õpikud annab valitsus. Vanemad peavad ise ostma vihikud-pliiatsid, koolikoti ja kingad ning tellima õmbleja käest koolivormi. Samuti peavad vanemad maksma toitlustamise eest, mis on paljudele üle jõu käiv. Vaid vähestel lastel on võimalik keskharidust omandada, enamus piirdub algharidusega. Alates lasteaiast õpetatakse kõiki aineid inglise keeles, mis on ka ametlik riigikeel. Kõik õpikud on ingliskeelsed.

Töötab nagu keelekümblus. Lapsed siiski ei unusta emakeelt, eriti seetõttu, et seda kodudes räägitakse. Vanemad, kes koolis pole käinud, on kirjaoskamatud ega mõista inglise keelt.

Ghana kooli õppekavas on aineid, mida Eestis tavaliselt pole. Näiteks põllumajandusõpetus ja moraaliõpetus ning kultuuriõpetus. Paremates koolides on ka prantsuse keel, kuna Ghana naabriteks on prantsuskeelsed riigid. Kõik lapsed oskavad laulda ja tantsida. Kõige populaarsem spordiala on kahtlemata jalgpall, mida mängivad nii tüdrukud kui poisid.
Eesti lippu hoiab uhkelt Mercy, kes õpib Kongo Algkoolis ja saab projekti kaudu toetust kooliskäimiseks.