Õpetajad muutuvad koos õpilastega
Meenutamaks algusaastaid kogunesid direktori kabinetti vestlusringi algklasside õpetajad, kes ühisgümnaasiumi esimesest koolisügisest alatesselles majas töötanud: ÜlleUrb, Ülle Arumäe, Reet Kallismaa ja Kaie Multer. Vestlusringiga ühines direktor Carolin Kadaja.
Koolisügis aastal 1986. Kas on meeles emotsioonid?
Ülle Urb: Ikka on. See oli üks esimestest aastatest, kus kooli tulid ka kuueaastased ja alustasingi nendega. See tiib, kus me praegu oleme, oli meie käsutuses, suur koridor oli kolmekorruselisi voodeid täis. Õpperuumid olid meil olemas ja lapsed magasid ka siin. Teistel olid tunnid, meie pidime vaatama, et kõik ikka vaiksed püsiksid.
Algusest meenub veel, et siis oli sovhoosiaeg, ja kui meil tuli õpetajatega mõte, et tahame minna lastega Kloogale, Keila-Joale või Piritale, siis helistasime ja sovhoosi buss oli veerand tunni pärast kooli ees. Käisime hästi palju looduses ja kõik bussisõidud olid meile tasuta. Praegu paneb raha asjad paika.
Aga emotsioon, kuuldes uuest koolist?
Ülle Urb: Kui saime teada, et Ranna sovhoosis tuleb kool, siis sai hakata vaikselt maad kuulama, kuidas siia tööle saaks. Töötasin sovhoosis ringijuhina, mul oli naisrühm, segarühm, lapsed olid, tegutsesin klubi juures. Vääna kooli direktor Aino Sokk käis väga tihti klubi üritustel ja temalt sai tihti küsitud, kuidas uue kooli komplekteerimisega lood on.
KES TUNNIS HOOLEGA KAASA TEGID, SAID VAHETUNNIS VAADATA VENE MULTIKAID.
Carolin Kadaja: Ülle Urb on eluaegne rahvatantsuõpetaja.
Ülle Arumäe: Ülle Urb ja Kaie võtsid kuueaastaste klassid, meie Reedaga olime seitsmeaastaste 1. klasside õpetajad. Meile oli see esimene töökoht, on siiani. Töötasin aasta Vääna koolis, ikka selle mõttega, et siia kooli tööle saada. Olin ka ringijuht, tegin Ranna sovhoosis muusikaringe.
Ei oskagi võrrelda, mis tunne on mujal olla või alustada. See ongi mul ainus algus.
Reet Kallismaa: Sa rääkisid minu mõtteid. Ka mulle on see esimene töökoht. Tahtsin lisada, et 7-aastastel ei olnud nii mugav ja lõbus elu. 6-aastastel oli siin nagu paradiis.
Meie õpilastel oli tavaline koolilapse elu.
Klassid olid siis suuremad?
Reet Kallismaa: Mul oli 34 last klassis.
Ülle Urb: Kui veel tundest rääkida, siis mina töötasin enne Tabasalu kooli Tallinnas. Kui koolimaja valmis sai ja korteri ka saime praktiliselt koolimaja akna alla, siis esimese päeva tunne, kui ma ei pidanud enam linna sõitma... Näen: buss läheb ilma minuta ära! (Kõik õpetajad naeravad) Just nimelt tunne, et kodus on mu kool, kool on minu akna all. See, et meil on nüüd kooli jaoks rohkem aega ja ei pea sõitma, on suur eelis.
Ülle Arumäe: Mäletan seda, kui Ott Kasuri kabinetti läksime ja ta ütles nagu muuseas, et mõtlesime, on kaks Üllet, ja paneks nad siis ühe korruse peale elama. Ulatas mulle võtmed. See oli nii vahva!
Carolin Kadaja: Ranna sovhoos ehitas õpetajate maja. See oli Eesti mastaabis väga haruldane, et koolimajaga koos anti üle 25 korteri võtmed. Kooli läks 470 last 21 klassikomplektis.
(Vestlusega ühineb Kaie Multer)
Ülle Arumäe: Lisaks saime sovhoosi töötajate soodustusi: saime osta kana, piima mannerguga, kommunaalmaksud maksti maaõpetajatele kinni.
Kaie Multer: Käisime selle eest sovhoosile heinapäevi tegemas.
Carolin Kadaja: Ranna sovhoos oli väga edukas ja tuntud majand.
Kaie Multer: Seda koolimaja sai pikisilmi oodatud. Lasteaiast töölt tulingi oma lasteaiarühmaga otse kooli.
Ülle Urb: Minu klassis oli 9 oma kooli töötaja last.
Kaie Multer: Kes tunnis hoolega kaasa tegid, said vahetunnis vaadata vene multikaid, mis olid superkasvatuslikud ja toredad. Sovhoosi poolt toodi ekstra värviteleviisor, see oli kogu koolimajas ainus.
Kuidas hakkas uues majas elu kulgema?
Kaie Multer: Kas rääkisite juba, et 6-aastased magasid just siin, kus on direktori kabinet?
Ülle Urb: Esimestel aastatel käis väga palju külalisi. Eestist, Indiast, Mongooliast, Soomest ja mujalt.
Kaie Multer: Meie 6-aastaste mööbel oli kallis, aga jõukas majand sai selle meile osta. Ka mööblit tuldi vaatama.
Ülle Arumäe: Sõprusvabariikidest Lätist ja Leedust käis ka külalisi.
Carolin Kadaja: Koolihoone koos sisustusega läks maksma 1,5 miljonit rubla. 1986. aastal võeti koolihoone vastu hindele 4, samal ajal avati ka Tabasalumuusikakool. Õpetajad olid noored ja ilusad inimesed. Muusikakooli direktor oli 30aastane Jaan Vaidla, keskooli direktor Ott Kasuri 29-aastane mees.
Ülle Arumäe: Meil oli palju meesõpetajaid.
Kaie Multer: 11 meest oli, kuna direktor tuli malevast ja tuli oma sõpradega. (Kõik naeravad ja meenutavad läbisegi ning jutt läheb külaliste juurde tagasi)
Kaie Multer: Pidime kõik lapsed tööle panema, pesema ja koristama.
Ülle Urb: Ott Kasuril endal oli ka valge kittel seljas, töötas koos lastega, pesi seinu. (Kõik õpetajad kinnitavad, et Kadri puhastuspasta lõhn on siiani meeles)
Carolin Kadaja: Kui oli vilistlaste pidu, siis oli neid, kes küsisid, et kus on see sein, mida ma nühkisin? (Õpetajad naeravad. Traditsioonide tekke üle arutlevad õpetajad elavalt, lõpuks leitakse, et küllap oli esimesteks tavadeks nääripeod ja missivalimised)
Kaie Multer: Tegime näidendeid jõuludeks ja kevadeks, esinesid kõik klassid. Esinesime ka õpetajatega lastele. Nukuteatrit tegime, kümme aastat juhatasin seda, laenasin veel Kehra Nukk teatrilt nukke. (Räägime ka suusatamisest, laste muutumisest läbi aja, õpetajate elukestvast õppest, kooli noortest vilistlastest ja jõuame tänapäeva)
Carolin Kadaja: Arvan, et meie kooli iseloomustab kõige paremini meie kooli moto: Ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Reet Kallismaa: Kes siit on linna eliitkoolidesse läinud, on sisse saanud. Meie õpilased saavad igal pool hakkama, on edukad.
Carolin Kadaja: Praegu õpib meie koolis 840 õpilast 39 klassikomplektis, väga loodame, et tekib võimalus arendada progümnaasiumi- ja gümnaasiumiosa. Juba praegu ei mahu algklasside lapsed majja ära, on pingeline. Samas on Harku valla poolt loodud laste arenguks imelised tingimused.
