Väljasõidu esimeseks sihtpunktiks on Põltsamaa. Bussist väljudes ei ole ilmataat aga enam kaugeltki nii sõbralik kui Tabasalus. Meid ootab tuuline ja rõske lossihoov. Rõõmsameelne giid ei lase aga end ilmast häirida. Tema abil saame tuttavaks nii lossi kui Põltsamaa ajalooga. Külastame muuseumi, veinikeldrit ja käsitöökoda ning põgusa jalutuskäigu jooksul saab tutvuda Põltsamaa vaatamisväärsustega.

Oma kätega

Käsitöökojas võtavad meid vastu sõbralikud käsitöömeistrid. Alustuseks lubatakse meil iseseisvalt ringi kaeda ja seejärel ka ise käsitööoskust proovida. Meisterdame roosi, mis teadagi ju Põltsamaa üks olulistest sümbolitest. Kui esialgu kahtleb nii mõnigi, et kas ikka tasub oma käsitööoskusi siin kõigi nähes demonstreerima hakata, siis peagi on kogu seltskond tegevusse haaratud.

Mõne aja möödudes ehivad niigi kaunite daamide rinda õhulised roosilised rinnaehted. Veinikeldris ootab meid lahke perenaine, kes Põltsamaad kui veinipealinna tutvustab. Arvan, et meie hulgas oli üsna palju neid, kes imestunult kulme kergitasid teada saades, et Eestis niipalju eri sorte veine valmistatakse. Nii mõnigi leidis veine degusteerides, et milleks kaugelt otsida, kui ka meie oma eestimaine toodang üsna meelepärane on.

Elamus teatrist

Sõit läks edasi Tartu poole. Ees ootas veel “Ämbliknaise suudlus.” Seda mitte küll päriselt, vaid Vanemuise teatris toimunud muusikalise etenduse näol. Usun, et suurem osa meist jäi vaadatuga rahule ja igaüks leidis etendusest midagi, mis südant liigutas. Olgu siis suurepärase lavakujunduse või osatäitjate meisterlikkuse poolest. Kui eesriie sulgus ja viimasedki ovatsioonid lõppesid, oli aeg alustada koduteed.

Jäänud oli veel kolm tundi hilisõhtust sõitu läbi unise ja vihmase Eestimaa.

Veidi peale südaööd tervitas meid taas kodune Tabasalu. Sündmusterikas päev oli märkamatult öösse jõudnud.

Kindlasti leidis igaüks, kes väljasõidust osa võttis, enda jaoks midagi, mida sellest päevast ülejäänud õppeaastasse kaasa võtta.