Tava kohaselt olid sel päeval õpetajaametis vanemate klasside õpilased. Direktoriks oli selleks päevaks ülendatud 12a klassi neiu Mariann Mäeots, õppealajuhataja vastutusrikast tööd tegi Eva Kaarin Viise (pildil paremal).

Et tegemist oli ikka pidupäevaste etteastetega, siis oli seda ka sõnavõttudest ja taidlusnumbritest näha. Väärikus koos mõõduka huumoriga - eks seegi kuulu asja juurde.

Olla ikka ühel päeval n-ö juhtrollis, õppida tundma õpetajate „leiva" mõnda tahku, kutsuda pisemaid nagamanne korrale - kõik see on ju omamoodi põnev.

Aktuse lõbusama poole peale tuleks kanda tundides õpetajana käinud neidudenoormeeste nii öelda aruanded nähtust-kogetust.

Siinkohal mõned arvamused: Meeldib tegeleda lastega, kes mind kuulavad. / Ma nägin väga tublisid õpilasi. / Üks klass oli küll hullumaja. / Teise klassi tüdrukud olid hüperaktiivsed. / Üsna raske amet. /
Kõige raskem on hoida tundi kontrolli all. / Õpetajal peab väga palju energiat olema. / Karm elu on siin koolis õppealajuhatajal / jne.

Pärast kõigi tundeandnute aruandeid selgus, et üks õpetajaseisuses olnutest soovis ka tõepoolest saada õpetajaks.

Sõna sai ka „pärisdirektor" Arvo Pani. „Õpetaja amet vast tõesti ei sobi igaühele, see tahab liiga palju pühendumist.

Tõsi on ka see, et noor inimene tahab klassi ees näha ka noort inimest. Aga mõelge veel, aega veel on õpetajaametit õppida. Mõelge," lausus Arvo Pani saalitäiele kuulajaskonnale.