Õppereis Võrumaale andis ülevaate kohalikust seltsitegevusest
Päev oli kuum ning reis tõotas tulla väsitav ja raske, kuid õhurikas ja konditsioneeriga varustatud buss muutis sõidu meeldivaks.
Esimesena sõitsime tutvuma Krabi Küla Seltsi tegemistega. Selts tegutseb kohalikus koolimajas, kus meid tervitas üks seltsi juhatuse liikmetest - ülejäänud liikmed tegelesid järjekordse ürituse korraldamisega Paganamaal. Krabi küla asub Läti Vabariigi piirist mõne kilomeetri kaugusel ja üsna eraldi ülejäänud Mõniste vallast. Nende piirkonna suurim tööandja on seesama kool, kus õpivad probleemsed lapsed üle vabariigi. Et küla seltsielu edendajad on põhiliselt õpetajad, on külaseltsi liikmetel kasutada üks väike ruum koolimajas, kus saadakse kokku. Nüüdseks on selts saanud projektitaotlusega raha toetusfondist endise rahvamaja renoveerimiseks, mida nad ise peavad hulljulgeks ettevõtmiseks - tegemist on suure rahaga ja probleemid tulevad ülalpidamiskuludega, kuna maja on liialt suur.
Hästi on neil töötanud näitering: lugusid tänapäeva elust kirjutavad ja lavastavad nad ise. Tähistatakse ka rahvakalendri tähtpäevi koos kooliõpilastega.
Meie reis viis edasi Antsla valda Metsamoori pereparki, kus meid ootas Irje (Metsamoor). Temaga toimus meil elamusretk, ka tutvustas ta meile põhilisi taimi oma kodu territooriumil ning rääkis nende raviomadustest lausa ülivõrdes. Irje teatas, et teda huvitab kõik, mida looduse abil enda tervise heaks teha saab. Koduaias kasvatas ta münti, melissi, punet, liivateed ja monardat. Teisi taimi eelistab ta korjata metsikust loodusest, sest taim valib ise endale kasvukoha. Tema käest oli võimalik osta isevalmistatud salve (näiteks putuka hammustuste korral peale määrimiseks).
Irje juures oli huvitav, kuid aeg surus meid edasi liikuma Varese külalistemajja, kus meil oli tellitud lõunasöök.
Sõitsime edasi Vastseliina suunas ja jõudsime Voki külakeskuse juurde, kus meid ootasid juba külade ühenduse töötajad koos Aado Kuhlapiga, kes on Vastseliina Külade Ühenduse esimees. Nemad on oma külaseltsi moodustanud aastal 2009 ning nende kasutada on nelja korteriga kahekordne elumaja, kus teisi üürnikke pole. Projektidega olid nad ära remontinud maja keldrikorruse, et pidusid korraldada, kuid toad olid lihtsalt värskelt üle värvitud. Külaseltsi liikmed olid palju tööd ära teinud oma jõududega ja neil oli tulemas külade päev, mida oli Vastseliina vald otsustatud läbi viia nende territooriumil. Külaelu edendamiseks oli neil juba aastaid tagasi moodustatud komisjon, kes suunas tegevusi ja jagas Vastseliina vallaeelarvest raha tegijatele. Külaselts oli noor ja veel teotahteline, väsimuse märke nende tegemistes ei ilmnenud ja plaanid olid suurepärased.
Vastseliina valla Voki külakeskuse platsil
Meid aga kihutas aeg armutult tagant ja peale pikalt kestnud küsimuste-vastuste vooru jätkus reis Jaaniraotu talu linnuparki, kus peremehe hobi on võtnud sellised mõõtmed, et sellega tegeleb kogu pere. Hetkel kasvab linnupargis üle 50 nimetuse erinevaid lindeloomi. Põnevust jagus linnupargis kõigile, kuid imestama pani see tohutu töö ja vaev, mis oli selle pargi rajamiseks tehtud. Noor perepoeg rääkis väga liigutavalt iga linnu- ja loomaliigi elust ning käitumisest ning tema sisemise kirega edasi antud tutvustust oli hea jälgida.
Päike hakkas metsa taha vajuma, kui me jõudsime viimasesse kohta Tagakülas - see oli laulu-mänguselts Kungla. Meid ootas juba Võru valla arendusnõunik Inge Vill, kes rääkis, et maja, mida kohe külastame, on kuulunud Jaaskade suguvõsale ja nemad olid nõus lubama seda külakeskusel kasutada. Maja oli käigus juba aastal 1991, kuid sees polnud veevärki ega kanalisatsiooni. Nüüdseks on projektide abil nendegi tööde jaoks raha saadud. Külakeskuses peetakse samuti kalendritähtpäevade üritusi ja ruume saab ka pidude korraldamiseks välja üürida. Maja on hea projektiga, seal on võimalus ööbida kuni kümnel inimesel, olemas on kööginurk ja meeldiv parasjagu suur saal, kust ei puudu kamin. Nende vaim tundus olevat veidi väsinud, sest maja on juba 20 aastat olnud nende hallata. Võru vald on tasunud elektriarved, kuid küttepuud on talunikud kohale toonud oma jõududega. Töötavad laste käsitöö- ja lilleseaderingid, sest külarahvas on suhteliselt noor ja külas palju lapsi.
Nüüd oli viimane aeg võtta suund kodu poole ja hea oli nähtu üle üksteisega mõtteid jagada. Esialgu tegi meid kurvaks teadmine, et kõikidel külaseltsidel on ikka oma maja, kuid meil seda pole. Analüüsides teiste raskusi seoses majade olemasoluga, jõudsime arusaamisele, et meil pole ka kulusid, mis seotud majade ülalpidamisega, ega pangalaene, mis hirmutavad. Nähtut kokku võttes: tahaksime ikkagi oma külaseltsile maja, kuid sellist, mida suudame majandada. Karilatsi külaplatsi on inimesed hästi omaks võtnud, kuid ka talvel oleks kogunemiskohta vaja.
Selliste mõtetega me lõpetasime oma reisi ja olime tänulikud Kohaliku Omaalgatuse Programmile, kelle toetus võimaldas meil Võrumaal ringi liikuda ja sealse seltsieluga tutvuda.
Jaaskade suguvõsale kuuluv maja on antud kasutamiseks laulu-mänguseltsile Kungla
