Oskar Friberg - vanim Vormsil elav rannarootslane


Rannarootslane Oskar Friberg ja Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 2010. aasta juulis. (foto: Vormsi/Ormsö, http://uuseesti.ee/32514)
Rannarootslane Oskar Friberg ja Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves 2010. aasta juulis. (foto: Vormsi/Ormsö, http://uuseesti.ee/32514)Eestielu

Oskar Friberg, on vanim Vormsil elav rannarootslane, kauaaegne Vormsi majakavaht (55 aastat).

Venelaste eest jäi Rootsi minemata, sest enne olid nood Oskari oma armeesse napsanud.

„Ma ise tahtsin juba 1939. a Rootsi minna, aga ei lubatud, pidin enne Eesti sõjaväes ära teenima. Kui venelane tuli, jäeti mind edasi, sest Vene sõjaväes oli teenistus kaks aastat. Siis aga hakkas sõda ja olingi seal kah. Sõjaväes ma olin ikka eestlane, oleks ma roots lane olnud, poleks ma rindele saanud, need võeti ju ära. 1941. aastal sain haavata, aga tagasi koju jõudsin alles 1946.

Norrbysse jäime vaid viiekesi, peale minu veel Lars Grundsten, Andres Vabamägi, Oskar Berggren ja Johan Berggren – tema oli olnud Saksa vangis, tema sai hiljem Rootsi minna.

Algul peale sõda eestlaste ja rootslaste vahel vahet ei tehtud, aga siis tuli üks aeg, kus rootslasi ei lastud enam merele traalima – kardeti, et lähevad üle piiri.”

Paat sai nädalaga valmis

„Kaks aastat pärast sõda tegin paate ja püüdsin kala. Võtsin pangast võlgu ja tegin püüniseid, neid on veel praegugi järel. Kolhoosi ma ei läinud, aga merele mind ka enam ei lastud. 1949. a kevadel panin püünised sisse, aga vaadata või välja võtta neid enam ei saanud.”

Praegu ehitab pojapoeg Jorma Friberg Haapsalus Rannarootsi muuseumis traditsiooni list paati. „Gättor” on Vormsi tüüpi paat, mis on altpoolt tõrvatud, pealt immutatud tõrva, tärpentini ja linaõli seguga. „Vahetevahel tahab mõni pidulikumate riietega inimene sõita,” põhjendab meister.

Paat sündis vanaisa Oskari jutu järgi. „Vanaisa on tõsine ja asjalik mees, armastab kalapüüki ja tööd,” iseloomustab teda lapselaps.

Jorma Fribergi sõnul oli tal ehitama asudes teada vaid rannarootsi paadi pikkus, parda kõrgus ja ahtripeegli olemasolu, joonised tuli oma peast teha. „Käisin mitu korda vanaisale jooniseid näitamas, tema juhendusel tegin neisse parandusi,” räägib paadiehitaja.

„Praegu nad ehitavad nii kaua, kunagi tehti paat nädalaga valmis,” ütleb vana Friberg. To ri seb, et kui poiss käis purjedest mõõtu võtmas, sai talle soovitatud õmblusmasinaga kokku vuristada, tema aga vastu, et peab olema käsitsi tehtud.

Kõigile oli süüa vaja

„Enne 1940. a oli Vormsil üks eestija kolm rootsikeelset kooli. Üks algkool asus Norrbys, seal oli üle saja lapse. Sinna käisid Hosby, Söderby, Norrby, Rälby ja Diby lapsed. Pärast sõda käisid Rälby omad juba Hullos koolis.

Norrbys oli enne sõda kuus suurt talu – kõik oma 60 ha – teised olid 30 ha ja väiksemad. Ümberringi oli lage, ida pool meri näha, mõni kadakas, peamiselt põllud ja puisniidud. Inimesi oli palju, kõigile oli süüa vaja, nii need maad ära hariti. Roogugi polnud varuks, selle sõid loomad ära. Nüüd on kõik metsa ja võssa kasvanud ning külas elab veel vaid 11 inimest.

Saare põllumajandus oli hobuste peal. Heinategemiseks olid ikka hobuniidumasinad, vikatiga tehti ainult puisniitu. Saare põllud olid siiludeks jagatud ja seal polnud masinatega midagi teha. Traktor tuli saarele 1936–37 – Diby mehed panid rahad kokku ja ostsid. 1950. aastatel, sovhoosiajal, olid juba masinad.

55 aastat majakavaht

Kui paadid keelatud, hakkas Friberg Norby majakavahiks. „Raha oli väike, keegi ei tahtnud olla, mind pandi poolvägisi,” ütleb ta ise selle kohta. Vana majakavaht ei jaksanud enam majakast üles minna ja nii hakkas seda teed käima Friberg. Majakas töötas gaasiga ja vajas igapäevast turgutamist. Nüüd on päikesepatareid ja majakat päevast päeva vahtida pole vaja.

Kolhoosiaeg

„Omaette mees olen olnud tänu majakale, kolhoosis pole kunagi töötanud,” ütleb Friberg. Ja meenutab: „Förbys oli kolhoos Uus Elu, see tehti enne küüditamist, vist 1945. Algul oli esimeheks naisterahvas, Lõpe Villemi tütar. Neil oli seal väga hea elu, tööpäeva eest said 15 kilo vilja ja heina ja mida kõike. Eks see suur propaganda oli – ise kiitsid kolhoosikorda üles, aga eks tollal seda rootslastest maha jäänud nodi veel jätkus ka. Saxbys oli Aktivist, Svibys Võit, Söderbys Hommik ja Kers letis Lääne kolhoos.

Läänes oli esimees Nyberg ja nad käisid Tallinnas mune müümas. Rebased aga sõid kanad ära, sest kanala oli Borrbys eraldi talus ja linnud olid lahtiselt. Borrbys oli ka hõberebasefarm! Siimon Rälbyst ehitas selle 1937. aastal, hiljem toodi see Rälbyst Borrbysse üle. Rebased andsid Lääne kolhoosile head raha.

Loe veel

Svibys oli üks kõva kommunist Nikitin, kes värvis lehma üle, et keegi varastatud looma ära ei tunneks. Üks teine jälle andis lehmale söögiks ühe muna ja kotitäie kulu, aga too lehm oli peagi ära surnud. See oli ju üle maa teada, et Vormsilt rootslased ära läksid ja seepärast tuli siia palju juhuslikke inimesi. Algul oli Vormsil kaluriühistu, kus oli palju rahvast, aga kolhoosi aegu kadus enamik neist ära. See oli rahvas, kes oli tulnud siia talusid üle võtma. Osa olid Tallinnast, osa Lõuna-Eestist, palju oli ka nn liidueestlasi.

Kui mina koju tulin, oli Dibys üks Feodorovi Juri. Temal oli muudkui nimepäev, sünnipäev, pulmapäevad ja mis kõik veel ja iga kord ajas laari puskarit. Samakat aeti saarel tollal palju, palju mehi viina peal elasidki.

Sel ajal oli kõik tuuleveskid veel alles, veskil käidi ja vili jahvatati ise. Näiteks Norrbys oli 3 veskit, aga Varbackal olid sakslased veski maha võtnud ja sinna patarei teinud, nüüd öeldaksegi Patarei mägi. Oma vanemate suust ma mäletan veel sellist juttu, et ühel vormsilasel Aleksander Pikneril olnud päris oma veski, too jahvatanud oma veskiga pühapäeval, kuna sel ajal oli tuult, aga talle öeldi, et ei tohtivat, Jumal ei luba. Tema aga vastanud ütlejatele: „Kui Jumalal pole patt puhuda, siis minul pole patt jahvatada!”

Piirivalvurid ajasid koeraga taga

Omal ajal ma vedasin piirivalvureid paadiga üle. Kalamehed koos paatidega viidi ju muidu Dibysse, aga piirivalvel oli ilmast-ilma vaja üle sõita, siis nad lasksid mul paadi olla, et ma neid üle veaksin. Tulid vahel südaöösi, et mine vii neid Ramsile. Uduga ja iga ilmaga on neid üle viidud. Piirivalve oli siinsamas, Söderbys oli 100 meest.

Mida aasta edasi, seda hullemaks vene piirivalve läks. Hakkasid randa küntud riba tegema, aga mitte ei saanud hakkama – siin rannas on kollane savi, see oli nagu tsement ja sinna jäi neid sahkasid üksjagu. Siis tõid omale paadi ja minu omal enam mootorit olla ei tohtinud. Võtsingi mootori pealt ära ja paat oli veel paar aastat, kuni piirivalve tõmbas selle ükskord kuivale ja saagis pooleks.

Ma olen nendega vatti saanud küll, kui kalalt olen tulnud ja nad on mind koeraga taga ajanud. Kui ma majakas käisin, siis tulid dokumente kontrollima, eriti just pühade aegu – maipühad, oktoobripühad, siis ei tohtinud ju keegi kusagil liikuda. Ma vahel vaatasin pikksilmaga, siis öeldi, et mere poole ei tohi vaadata. Kui hobusega talvel üle jää läksin, valisin ikka tuisuse ilma ja pühkisin jäljed oksaga tagant ära, siis nad mind ei näinud.

Kõigil meie lastel on passis rahvuseks rootslane. Poeg oli Tsitaas sõjaväes, seal ei teatud eestirootslastest midagi, aga ohvitser teadis Ukraina rootslasi ja pidas teda sinna hulka kuuluvaks.”

Jah, tundub, et elujõudu ja sitkust on Vormsi rootslastel küll.

Oskar Friberg on üks väheseid saare põlisasukatest rootslasi, kes on peaaegu kogu oma elu Vormsil veetnud. Sõja algusest lõpuni läbi teinud mehe tervis on hea. Ta on tasakaalukas ja abivalmis. Räägib meeleldi kalapüügist, näitab, kuidas vanasti võrku kooti, ja käib mõnikord merelgi. Alles hiljuti võttis Friberg oma sünnipäeva eel kartuleid. (Oskar Friberg on sündinud 16.08.1919).

2011. aastal esitas Vormsi Vallavalitsus Oskar Fribergi Vormsi valla aukodaniku kandidaadiks.

„Ei leia ühtegi vormsilast, kes ütleks, et Oskar ei ole seda märki väärt,” ütles endine Vormsi vallavanem Ene Sarapuu. „Ta ise, ta lapsed ja lapselapsed on tublid kodanikud, ning vald on Oskar Fribergi üle uhke.

Oskar Friberg meenutab:

Saare linnuriik on väga palju muutunud. Vanasti oli jää minekul valju prääksumist kuulda, kevadel oli meri aulisid täis, kiivitajad lendasid üle nagu pilv. Tjuka oli tiirupesi täis, rannas olid kivirullijad, punaste jalgadega tildrid ning meriskid (meriharakad).

Kajakaid oli igal pool. Enne oli ka kosklaid ja vartisid. Kosklaid oli nii palju, et inimesed sõid nende mune, aga kõiki mune ei võetud kunagi pesast ära. Jaanipäeva paiku olid neil pojad ja suvel oli rannaäär kosklapoegi täis. Metsas loikudes olid haned ja sinikaelpardid.

Sel ajal olid rebane ja metskits saarel haruldased, rotti ega kährikut polnud. Nüüd rebased, kährikud ja metssead söövad munad ja linnupojad ära. Kosklad on kadunud, nugised tegid pesakasti tühjaks. Ainult pääsukesi on veel …

Korvid tehti kuusejuurtest ja ka pajust, sang kadakast; tünnid ja pesupali meisterdati kuusepuust. Aga silgumõrrad pandi kuuse vaiadega, sest mänd vettib ära ja läheb põhja. Vanker ja kelk olid tehtud kasest, samuti hobuse rangid.

Rookatus polnud hea, sest siinne roog on jäme, peamiselt olid õlgkatused ja jõukamatel plekkkatused ning peale 1932. a suurt tulekahju Svibys hakati panema ka tsementkivist katuseid. Metsa oli saarel vähe, ehituspuitu oli peamiselt Kersleti ümbruses.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare