Oskar Rütli - 140 aastat sünnist
Erinevates teatmikes on tema sünnikohaks märgitud Ahja vald, kuid siinkohal peab tegema väikese täpsustuse. O. Rütli sünnikoht, Piiroja talu, oli 19. sajandi alguses Ahja mõisniku poolt kingitud Kriimani mõisa omanikule von Braschile (ristiisa kingitus ristilapsele) ja kuulus lahustükina Kriimani mõisa alla. Kriimani ja Haaslava vallad ühendati hiljem üheks Haaslava vallaks. Piiroja talu ja kõrvalasunud Audsaare kuulusid kuni 1924. aastani Haaslava valla koosseisu. Oskar Rütli oli kuni aastani 1902 Haaslava valla hingekirjas ja maksis vallamaksu.
O. Rütli õppis Ahja valla Lääniste vallakoolis ja Võnnu Köstrimäe kihelkonnakoolis. Seejärel töötas isatalus, tegi juhutöid ning rändas Liivi-ja Venemaal. Õppis 1890-1892 Hugo Treffneri eragümnaasiumis ja 1892-1897 Tartu Aleksandri gümnaasiumis. 1897- 1901 õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, lõpetas cand. jur. astmega. Üliõpilasena käis Setomaal J. Hurdale vanavara kogumas. On teadaolevalt esimene Haaslava valla kodanik, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli. Akadeemiliselt kuulus 1898-1908 Eesti Üliõpilaste Seltsi, lahkus seltsist ja oli 1909. aastal korp! Sakala asutaja liige, hiljem Sakala vilistlaskogu esimees ja auvilistlane. Tegutses 1901 lühikest aega Pihkvas semstvoametnikuna ja 1901-1902 oli Riias vandeadvokaat Johann Arro abiline. Alates 1902. aastast (1902-1940 ja 1941-1944) oli vandeadvokaat Tartus. Võistles suure eduga kohalike baltisaksa ning vene advokaatidega ja lõi hiilgavalt läbi. Võitis väga palju kohtuprotsesse. Oli eriti populaarne maarahva seas, sest ta oli ise üks nende hulgast. Kõneles kuni elu lõpuni ehedat Lõuna Tartumaa murrakut. Oli 1905. aastal ülemaalise rahva asemikkude kogu komitee liige Tartumaalt. Valiti aprillis 1906 Liivimaa linnade esindajana I Venemaa Riigiduuma saadikuks. Kuulus ise Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda. Oli II ja III Riigiduuma valijamees. Asutas ja andis 1911-1916 koos Karl Menninguga välja ajalehte „Meie Aastasada" ja 19131916 ajalehte „Tartu Päevaleht".
O. Rütli oli alates 1912. aastast Tartu linnavolinik ning 1921-1924 ja 19271934 volikogu abijuhataja. „Suures poliitikas" oli 1923-1926 II Riigikogu (Majaomanikkude Seltside Liidu nimekirjas), 1937-1938 Rahvuskogu, 1938-1940 Riigivolikogu saadik.
Erinevatel aegadel oli Oskar Rütli: Kaubandus-Tööstuskoja liige, Majaomanikkude Koja liige, Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse nõukogu esimees 1902-1909, Vastastikkuse Krediidiühisuse nõukogu esimees, Eesti Hüpoteegipank, 1920-1940 juhatuse esimees, 1941-1944 panga usaldusmees, Tartu Kaubapanga nõukogu liige ja juriskonsult, Liivimaa Linnade Hüpoteegi -seltsi revisjonikomisjoni esimees, Eesti Kindlustuse Seltsi juhatuse liige ja nõukogu esimees, AS Tartu Telefonivabrik asutajaid ja 1936-1940 direktor, AS Extraktor juhatuse esimees 19231926, edasi juristkonsult, AS Estoliit asutajaid 1937. aastal ja juriskonsult, AS Tartu Pärmivabrik juriskonsult, Hugo Treffneri Gümnaasiumi Abiandmise Seltsi esimees 1918-1940, gümnaasiumi vilistlaskogu auliige, Hugo Treffneri Sihtasutuse nõukogu esimees 1936-1940, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi revisjonikomisjoni esimees, Tartu Eesti Lasteaia Seltsi auliige, Kaitseliidu Tartu Maleva II malevkonna auliige, „Taara" Seltsi esimees, „Vanemuise" Seltsi esimees , Tartu Rotary klubi asutajaid ja president 1932-1934, Tartu Tuletõrje Ühingu esimees 1932-1937, auesimees ja 1939. aastast auliige, Riia Vabatahtliku Tuletõrjeühingu auliige 1936. aastast Voldi Tuletõrje Seltsi auliige, Soome vabariigi konsul Tartus 1928-1934.
Rütli oli Eesti tuletõrje Esimese Kõrgema hoolsusmärgi, Valgeristi, Eesti Punase Risti teenetemärgi ja Soome Valge Roosi Rüütliordu aumärgi kavaler.
Rütli abiellus 1906. aastal soomlanna Wilhelmine Auer-Tappuraga (surnud 1957 Helsingis), neil oli kaks tütart - Helene ja Mirjam. Arendas koos abikaasaga sõprussuhteid Soome ja soomlastega, oli Eesti Soome Ühingu asutajaid ja 1937-1940 aseesimees.
Perekond Rütlil oli Tartus mitu kinnisvara. Pere elas Aia tänaval. Rütlitel oli tõenäoliselt esimesena Tartus maja sees saun. Rütlitel oli kodus umbes 5000 köiteline raamatukogu. Olid mõlemad abikaasaga täiskarsklased ja nende kodus ei pakutud iialgi tilkagi alkoholi.
Varaka inimesena oli ta mitmete poliitiliste, kultuuriliste ja hariduslike projektide rahastaja. Reisis palju, tegi peaaegu igal aastal abikaasaga reisi Euroopasse, käis ka Indias ja Tseilonil.
Rütli pooldas vabadussõjalaste rahvaliikumist. Ise küll vaps ei olnud, kuid oli liikumise poliitiline toetaja ja rahastaja, Viibis sellepärast 1934 märtsist oktoobrini „sundasumisel" Soomes. Süüdistati erinevates pattudes, olla 1918. aastal teinud koostööd saksa okupatsiooni -võimudega ja kohalike parunitega ning kahelnud Eesti riigi iseseisvusidees, 1933 -1934 oli „vapside telgitagune füürer" jne. Leppis aga peagi võimumeestega ära. Esimesel punasel okupatsiooniaastal 1940-1941 oli sunnitud end varjama. Põgenes septembris 1944 Saksamaale, elas tütre ja väimehe juures Haustetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal Baierimaal. Suri seal 24. juulil 1949, urn tuhaga viidi septembris 1949 Soome ja maeti seal novembris 1950 Helsingi Hietaniemi kalmistule.
New Yorgis anti 1964. aastal korp! Sakala USA koondise väljaandel välja raamat „Oskar Rütli mälestusi: ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist." Seal on pikemalt juttu Haaslavast ning karskusseltsi „Priius" asutamisloost ja seltsimaja ehitamisest.
„Priiuse" auliikmeks valiti O. Rütli 21. detsembril 1903. Sel päeval toimus vallamajas seltsiliikmete üldine koosolek, arutati seltsimaja ehitamise küsimust ja jõuti järelduseni, et ehituse alustamiseks ei ole raha. O. Rütli tõusis püsti ja teatas, et annetab seltsimaja ehituse heaks 25 rubla ja lisas, et kindlasti on siin koosolekul jõukaid mehi, kellel ei ole kahju väikest annetust teha. Paari minutiga oli vajalik rahasumma koos.
18. juunil 1904 laenas selts „auliikmelt Oskar Rütlilt majaehituse tarbeks 100 rubla", sama aasta 31. oktoobri koosolekul kinkis ta selle laenu „Priiusele."
Oskar Rütli vanemad ostsid endale 19. sajandi lõpus Vooremäe serva väikese majapidamise. Vanemaid külastades käis ta vahel ka karskusseltsi vaatamas. Alati, kui ta „Priiuse" seltsi külastas, võeti teda suure lugupidamisega vastu.
