tti enam ei naase. Tänases kontekstis julgeme käesolevat usutlust lausa eksklusiivintervjuuks nimetada.

Kool on meie teine kodu - nii armastatakse öelda. Õpilastena sammume oma igapäevast rada, mõtlemata sealjuures, kui oluline on see, et keegi meid juhiks ja meie heaolu eest vastutaks.

Direktori kabinet pole just paljudele avatud, sinna minnakse ikka mingil kindlal põhjusel. Koolijuht näitab end õpilastele avalikel üritustel ja peab tähtsaid kõnesid. Meie koolipapa Aivo Meema on olnud meeldiv erand - ta on õpilasi lahkelt vastu võtnud nii oma kabinetis kui kõnetanud koridoris.

Tema pidupäevakõnede sõnum on tunginud ka õpilaste hinge. Aga mis juhtub siis, kui kool jääb ühel hetkel täiesti ootamatult ilma peata? Just nii juhtus meiega möödunud aasta jõulude eel, kui kooliraadio eetris teatas direktor Aivo Meema, et peatab oma töösuhte antud ametis.

Kooliperele tuli väga ootamatult Teie avalik esinemine kooliraadios, kus teatasite, et peatate oma töösuhte antud ametis, ning teave, et Teid süüdistatakse rahaliste vahendite omastamises. Kuidas seda kommenteerite?

Tegelikult, et täpsem olla, esitati mulle möödunud aasta detsembris kahtlustus. See summa oli 2028 eurot. Mind kuulati üle ja ma olen kahtlustuse sisust aru saanud, aga asjades, milles mulle kahtlustus on esitatud, ma isiklikult ei nõustu. Praegu olen nagu kuum friikartul palavas õlis: mulle on esitatud kahtlustus, aga mitte süüdistus, mis oleks võib-olla parem variant, sest siis ma teaks, milles mind süüdistatakse. Kui kohus on öelnud, et ma olen süüdi, siis järelikult olen süüdi. Ma ei oska teistmoodi neid asju selgitada.

Ajakirjandus ja erinevad inimgrupid tahavad juba eelnevalt mind süüdi mõista, aga ma ei tea muud organit peale kohtuorgani, kes saab tegelikke ja loodetavasti õigeid otsuseid teha.

Inimestel on sageli kombeks kohut mõista enne tõe selgumist. Kas olete tundnud enda suhtest mingit kriitilist meelestatust ning kuidas suhtuvad teisse kolleegid Otepää Gümnaasiumis?

Loomulikult olen märganud inimesi, kes tunnevad sellest rõõmu ning on mind juba eos süüdi mõistnud. On ka neid, kes on kaastundlikud ja ootavad ära selle hetke, kui tõde on selgunud, ning kindlasti on neid, kes on segaduses. Neid kolme sorti inimesi on ka kolleegide hulgas. Ma olen seitsme aasta jooksul direktorina saanud nii palju koolitusi ja kogemusi aru saamaks, et inimesed ongi sellised. Muidugi ei ole ma rõõmus, et mind on juba süüdi mõistetud, aga inimesi muuta ei saa ning sellega tuleb leppida. Vahel optimistina lohutan ennast sellega, et enam hullemaks minna ei saa, kuigi tegelikult ikka saab küll.

Kuidas hindate OG praegust olukorda, kui kool on justkui ilma peata?

Mul on hea meel, et need inimesed koolimajas, kellega me erinevaid projekte ja töid tegime, on ikka olemas ja töötavad ennastsalgavalt edasi. Direktori rasket vankrit veab hetkel õppealajuhataja. temal on kahtlemata kõige raskem vanker vedada. Loomulikult ei ole aga mõistlik, veel vähem kasulik, et üks struktuur on pikalt ilma juhita. Koolile on see eriti ohtlik.

Millisena näete OG-d viie aasta pärast?

Muretsen gümnaasiumiosa jätkusuutlikkuse pärast. Tänasel päeval pole kellelgi kohalikest poliitikutest aega kooliprobleemidega tegeleda, aur kulutatakse mujale ära. Praeguste haridusreformide käsitluses tundub paljudele, et meie väikesel gümnaasiumil pikk perspektiiv puudub. Sellega on tõsiselt vaja vaeva näha ja mitte ainult koolil, vaid ka omavalitsusel. Kool on kõige suurem võtmeküsimus ning seejuures polegi võib-olla tähtis, kes direktoritoolil istub, vaid just see, kuidas ta gümnaasiumi eest võitleb. Otepää Gümnaasiumi traditsioonid on seda väärt, et keskharidus siinmail jääks püsima. Kui täna küsida, mis saab minust tulevikus, siis hetkel ma seda veel ei tea, kuid üks on kindel: oma kooli pärast valutan ma alati südant ning rõõmustan ka tulevikus tema kordaminekute üle.

Nüüdseks juba endist koolidirektorit küsitles Eve Kurvits