Otsisin võtit
Valmistasin ka luuletuse ette. See oli mul ilusti peas ja ette valmistatud. Järsku laval seistesoli kõik meelest läinud. Ühtki rida ei tulnud meelde - pea oli täitsa tühi. Ja siis ma lugesin J. Liivi „Kui tume veel kauaks ka sinu maa ... " See luuletus tuleb mul une pealt ka meelde, alati hea kindel võtta. Hiljem oma kohale naastes meenus loomulikult see õpitud luuletus. Selline lugu on siis selle laval tekkinud rambipalavikuga.
Kooliteatris käies mõtlesin igal aastal, et nüüd on viimane aasta, rohkem ei jõua. Kevadel oli tunne - kõik. Ja siis saabus sügis ja tuli uus kutse ja siis läksin jälle oma arvates viimast aastat ja nii... igal aastal. Pärast kooli lõppu jätkasin teatritegemist Vaba Valiku vilistlastrupis. 25-aastasena tegin viimast korda kaasa vilistlasteatri etenduses Lagedi Vabadusvõitluse Muuseumis. Need olid vahvad projektid ja olen mõelnud seda, et kui sellist projekti keegi veel ellu kutsuks, siis ma arvatavasti „ei" ei ütleks.
Kooliteatri aeg oli minu jaoks väga tähtis. See oli mu teismelise periood, kus sain oma uudishimu ja maailmamässamise kooliteatrisse panna. Kooliteatriga sain Eestimaad näha, kodust eemal olla, iseseisev olla - ma olin õigel ajal õiges kohas.
Kooliteatri juhendaja on siiamaani õpetajaks suure tähega. Sel hetkel oli vaja sellist eeskuju, ideaali - tollel ajal oli selleks kooliteatri Vaba Valiku rajaja Irene.
Etendused
Kõik lavastused on meeldinud, aga kõige armsam on olnud Viidingu ja Rätsepa „Olevused" ja Juhan Viidinguga kohtumine
- need on kõige puudutavamad mälestused. „Olevustes" mängisin number kolme. Olevuste elufi losoofia meeldib mulle väga, siiani tsiteerin mõnda kohta peast.
Etenduses „Kallid külalised" oli mul tore roll. Palju sai nalja, oli mitmeid „lavaäpardus", õppisin, kuidas laval tekkinud segased olukorrad „ välja mängida". Meenub ka Pärnu Endla väikesel laval päris näitlejate garderoobis riietumine ja päris laval mängimine. Teatrilõhn jäi külge - see oli nagu päris.
„Palveränd" - sealt sain Võrus esinedes parima naisnäitleja preemia, siiani jääb arusaamatuks, miks ... Mäletan, et see roll tundus mulle väga keeruline, oli tunne, et ei oska õieti, katsetan ... no ei tule välja, aga ju siis tuli - auhind, väike lõhnalambike ja tänukiri, on siiani alles.
„Beebi" - väga lõbus ja mõnusa huumoriga näidend. Lahe roll, vaimukas tekst. Sai palju mängitud ja läks rahvale „hästi peale". Üldse mulle tundub, et meile sobisid komöödiad rohkem kui tõsised tükid.
Ja muidugi Piibeleht - minu esimene roll koolilaval...
Loomulikult meenuvad väga heal tasemel lavastatud luulekavad, mida käisime paljudes kohtades esitamas ja mis said selgeks õpitud, et osaleda Jõgeval Betti Alveri luulefestivalil. See oli kindlasti aeg, kus ahmisin endasse luulet. Olen tänulik selle võimaluse üle, tänu sellele tunnen täiskasvanuna end luulemaailmas päris hästi.
Vahvad oli veel Ranna teatrilaagrid. Mi-nu jaoks oli keegi mind õpetamas (Elmo Nüganen, Andres Lepik, Mari Rääk, Jüri Nael, Andrus Vaarik, Kersti Kreismann jpt ), mul oli võimalus nendega kohtuda, õppida proffidelt. Hommikune äratussignaal Ranna laagris: „Emajõe kaldal.." - see ei unune iial.
Ise lavastajana
Näitlejat minust lõpuks ei saanud, sai hoopis õpetaja ja algklasside näiteringi juhendaja. Lavapisik on sees ja selle vastu ei saa. Arvan, et õpetajaroll on minu eluroll ja ilma näitlejameisterlikkuseta oleks väga raske klassi ees hakkama saada. Iga päev on uus stseen, improvisatsioon, igal aastal uus lavastus.
Esimestel aastatel lavastajana, olin siis 19-aastane, töötas terve perekond selle nimel, et tütar Aili saaks tööd teha. Isa valmistas vineerist maja ja väravad, maalis need üle ja rekvisiidid olidki valmis.
Kui ise pidin lavale minema, ma ei pabistanud. Olen kohusetundlik, tekst oli alati peas. Kui lavastan, on võimatult suur närv sees - kas kõik õnnestub!? Lavastajana on minu prioriteediks see, et oma kool saaks etendusest kasu. Kaks etendust teen aastas ja ükski jõulupidu pole ilma meieta veel hakkama saanud. Eelkooliõpilastele esineme igal aastal ka. Kui nad kooli tulevad, on neil juba huvi kooliteatri vastu olemas.
Tagasisidena näen laste arengut. Õpetajad mainivad, et tänu teatritegemisele paranevad suuline väljendusoskus, kõne- ja eneseväljendus, hääldusprobleemid, tekib enesejulgus. Lapse loovusel on suur vägi ja selle arendamine on minu jaoks väga oluline.
Tagasisideks on ka see, et laste järjekord kooliteatrisse tulekul on aina pikem. Sel aastal tuleb hakkama saada juba 17 väikese näitleja juhendamisega. Järjest raskem on näidendeid valida - iga laps tahab ju mängida. Oluline on, et leiaksin igale lapsele rolli ja tema hetke laval.
Perioodi alguses tegeleme veidi ka hääle, loominguliste mängude ja etüüdidega. Kuid põhiaur läheb siiski näidendi lavastamisele.
Kasutan palju rühmatööd, näiteks vanasõnade lavastamist jms.
Huvitav - kui palju neid etendusi kokku on, mida ma lavastanud olen? Pole ühtki lavastust korranud, kuigi lapsed on ju aastate lõikes erinevad ...
„Päris inimese tunne on!" (number Kolm etendusest „Olevused")
