Paari tuhande aastane Assamalla

Assamalla ja lähikülade endiste ja praeguste elanike kokkutulek toimub 7. juulil algusega kell 12 kohaliku raamatukogu juures. Assamalla kir­jaliku esmamainimise 770. aastapäe­va puhul avatakse külakivi.

Järgnev artikkel on lühiülevaade selle auväärses eas oleva küla aja­loost.

Inimelu ja ühiskonna areng meie maal algas alates 7. aastatuhandest enne meie aja-arvamist, siis, kui pärast mannerjää taganemist ürgsed kütid ja kalastajad ra­jasid siin esimese hõreda asustuse. Üli­pikkamööda liikus elu edasi noil kauge­tel aegadel, täienesid inimese tööriistad ja tootmisviisid. 2. aastatuhande algul e. m. a. jõuti karjakasvatuseni, mõni sajand hiljem näib tekkivat maaviljeluse alge. Sama aastatuhande keskel kaasnesid kivist ja luust tööriistadele esimesed pronksist esemed, peamiselt toredusrel­vad ja ehted; 1. aastatuhande keskel il­mub raud.

Sedamööda, kuidas rauast tööriistade hulk suurenes, hakkasid need kiirendama elu arengutempot. Raast kirvega võis edukalt laastada metsa ja muuta seda alemaaks. Raudteralise kõplaga peenen­dati mättaid ja kobestati mulda külviko­haseks, raudne sirp ja võsavikat said muistse naise tähtsamateks tööriistadeks. Meie aja-arvamise 1. aastatuhande algul saab põlluharimine eesti hõimude peam­iseks elatusallikaks.

Uue elatusviisi edusammud tõid kaasa asustuse levimise uutele aladele. Põl­luharijad siirdusid pikkamööda kõrge­matele ja viljakamatele maadele.1. aastatuhande esimesel poolel kujuneb praegusel Eestimaal terve hulk avaraid asustussaari, üks neist Pandivere kõrgus­tikul. Juba tollal, 1500 ja rohkem aastat tagasi harisid meie esivanemad üles tun­duva osa põlistest põllumaadest ja ra­jasid tuhandeid külasid, millest enamik on säilinud meie päevini. Tol kaugel ajal said alguse ka Assamalla avarad nurmed, mida järgnevate sajandite jooksul sug­upõlved pidevalt laiendasid. Alemaade kõrval levisid järjest enam põlispõllud, mida hakati juba adraga kündma, peam­isteks kultuurtaimedeks olid siis oder ja nisu, lina, hernes ja naeris, vähesel määral ka rukis ja kaer.

Vanemad kirjalikud teated siinsetest asulatest ulatuvad tagasi 13. sajandi alguseni.Pärast ristisõdijate vallutusi jäid Harju- ja Virumaa Taani kuninga valdusteks.Üsna oma võimu kindlus­tamise algul laskis Taani valitsus kirja panna kõik siinsed külad ja nende suu­rused adramaades, määrates ühtlasi, mis­sugusele feodaalisandale ükski küla on kohustatud kümnisemaksu tasuma.Osa külasid maksid kümnist otse kuningale.Selline maade registreerimine teostati kogu Taani kuningriigis. Nii sündiski nn."Taani hindamisraamat" ladinakeelse pealkirjaga "Liber Census Daniae", kir­jutatud ajavahemikus 1231-1254. Raa­mat sisaldab ligi 500 kohanime Virust ja Harjust.

Eestimaa kirdepoolne osa kandis 13. sajandil Viro ehk Virunmaa nime, millest võõrad kirjamehed ladina keele eeskujul Vironia tuletasid. Virumaa lõunapoolne osa moodustas üheainsa suure Lemmu kihelkonna, mis hõlmas hilisemad Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja kirik­likud kihelkonnad.

"Liberi" koostamise ajal paiknes Lemmu piirides kaks värskelt rajatud kirik­likku kihelkonda. Põhjapoolsem neist oli Võhu.Võhu 24 küla kulka kuulusid ka Assamalla ja Kullenga, tolleaegses kirjapildis Asaemulae (18 adramaad) ja Kuldenkaua (2 adramaad).Assamalla nime ürgsem kuju oli vististi Aasamaan-ala. 13. sajandil nimetati teda tõenäoliselt Aasamala.

Pandivere kõrgustik sai oma põlduhariva rahvastiku tõenäoliselt Ranna-Virumaalt.Seda kinnitavad arheoloogilise uurim­istöö andmed ja lähedane murdesugulus.Sellele toetudes võiks Assamallat, Vead­lat ja Avispead teistest vanemaks pidada ja nende iga paari tuhande aastani arvata.

Meeli Kuntur

Kodupaiga lähiajaloost

Mullu möödus 770 aastat Assamalla küla esmamaini­misestTaani hindamisraamatus.

Küla saatus kaasajal on sarnane kõikide Eestimaa küla­de omale, mida iseloomustab aeglane hääbumine.

Kolmkümmend aastat tagasi oli Assamallas 190 elanikku (ENE andmed), veel mõned aastad tagasi oli see arv 120, praeguseks on alles umbes 90. Neist on töövõimelisi ligi 50, neist pikaajalisi töötuid 5-6 inimest. Noored pered kolivad siit ära kuidagi väga järsku.

Viimasel kahel aastal sündis Assamallase kaks last. Jät­kusuutlikkusest ei ole juttugi.

Kohapeal leidub tööd kõigest paarile maaharijale, soomlaste sigala on külaga seotud ainult vänge haisu kaudu. Kes seal töötavad, pole mulle teada. Paarküm­mend aastat tagasi kui olin ametis Põdrangu sovhoosi raamatupidamises, sõitsin hommikuti tööle õpilasbussiga, kus oli tavaliselt 30 last.

Nüüd läheb igal hommikul kooli 10 õpilast.

Korrusmajade 44 - st korterist seisab tühjalt kolmandik. Mõned neist on aastaid müügis, aga ostjaid ei ole. Karm reaalsus on selline, et 12 korteriga majas elab 6 inimest, neist 5 on pensionieas.

Assamalla küla õitseng jääb Põdrangu sovhoosi aega ja kestis 15 aastat. Lõppes see suure paugu - põllumajan­dusreformiga. Sovhoosi Assamalla osakonna palgale­hel oli suvisel ajal 100 töötajat. Küla oli rahvast täis, kõi­gile jätkus tööd ja leiba. Loomafarme oli kokku 8: üks lüpsikarjalaut Assamalla külas (160 looma), kaks lüp­sikarjalauta Luhas (kummaski 200 looma). Keskuses olid veel noorkarjalaut, nuumpullide laut ja vasikalaut. Võhmutas ja Kullengal oli mõlemas üks lehmmullika­te laut. Millega selliseid tohutuid loomakarju söödeti? Karjamaad ja heinamaad jätkus kohapeal, jõusööt tuli Eestisse muidugi Venemaalt. See oli tõeliselt intansiivne loomakasvatus. Põdrangu sovhoosi lõpuaastatel oli As­samalla osakonnas ligi 20 raktorit ja liikurniidukit, üle 10 auto ja 6 teraviljakombaini. Kuus kombaini ühekor­raga hiiglasuurel teraviljapõllul - see oli hingemattev vaatepilt, mis minu jaoks jääb elu lõpuni sovhoosiaja sümboliks.

Kahekümne aastaga on pöördumatult hävinud eesti rahva eluviis, mis toitis inimesi hallidest aegadest alates. Tänapäeva põllumajandus pakub tööd ja leiba kaduv­väikesele osale rahvastikust. Terve maailm kiitis Eestit selle eet, et siin suudeti õitsev põllumajandus, mis Eu­roopale ohtlikku konkurentsi pakkus, hävitada kiirelt ja efektselt. Et majanduse hävitamisega käis kaasas rah­vastiku hävitamine, pole maailma silmis kõneväärtki. Maailm ei pööra vähimatki tähelepanu sellele, et Eesti on soetanud hiigelsuure invaliidide armee, kelle toitmi­sega enam enam toime ei tulda. Kuidas need invaliidid tekkisid? Töötuks jäänud inimestel olnud ravikindlus­tust, arstiabi nad ei saanud ja ravimata jäänud tõved põhjustasid invaliidistumise. Majanduslangus tõi kaasa ka järsu sündivuse languse, mis praegu sunnib koole sulgema, samuti hävitab kauplusi, postiasutusi ja pääs­tekomandosid, rääkimata noorte perede põgenemisest välismaale.

Sovhoosiaeg on vanemal ja keskmisel põlvkonnal veel hästi meeles. Hea on tõdeda, et mineviku meenutamine annab jõudu oleviku vaesuskarussellil toimetulemiseks. Vaadates tänapäeva noorte pingutusi pean tunnistama, et minul on elus väga vedanud. Oma tööaastate jooksul olen neli korda saanud uhiuue korteri, ilma et oleksin selleks pidanud pingutama või end pangalaenudega koormama nagu on saatusest määratud tänapäeva noor­tele. Kui hea oli elada Põdrangu sovhoosis, seda saabki tõeliselt hinnata alles tagantjärele. Sovhoos müüs oma töötajatele odavalt piima, sealiha, kanu ja mune. Elasi­me nagu kuninga kassid, ei näinud undki mingist hinda­de tõusust. Ja kui palju kultuuriüritusi korraldati Sääse klubides! Sinna pääsemine polnud mingi probleem, sovhoosi bussid olid alati tööliste käsutuses, muidugi tasuta.

Iga pidu saab ükskord otsa ja ka hea elu lõpp saabus vabadushõisete saatel. Inimesed uskusid vist tõemeeli, et vabadus on tähtsam tööst ja leivast. Kainenemine jõu­dis kohale väga kiiresti koos tööpuudusega. Sovhoosi vara laialijagamisel unustati täielikult õiglus ja moraal. Tahtsin tingimata kirjutada sellest, kuidas riigi vara eras­tati ja ärastati, aga paraku reformikomisjoni materjalid salastati seadusega kümneks aastaks ja neile ma ligi ei pääsenud. Kui tähtaeg lõppes, oli minu huvi kroonika kirjutamise vstu juba kadunud, sest ühisvarast suure tüki kahmanutele ei toonud see mingit õnne. Põllumajandu­se allakäik jätkus täie hooga ja väiketootmisega alusta­nud pidid peagi tegevuse lõpetama.

On põhjust meenutada koduküla huvitavaid kirjandus­õhtuid. Uues raamatukogus on neid korraldatud terve hulk, 30 ringis. Meeldejäävamad neist olid pühendatud Juhan Liivile, Anderseni muinasjuttudele, Fr Tuglase­le, Napoleonile, Harry Potterile ja James Herriottile. Minu täitumatuks unistuseks jäi M. Mitchelli romaani „Tuulest viidud" tutvustamine, mis on üks maailmakir­janduse tähtteoseid ja sama õpetlik nagu piiblilegendid. Eks ole ka eestlaste kui igipõliste põlluharijate eluviis tänapäeval „tuulest viidud". Ajaloomeenutuste juur­de sobivad alati viited kirjandusteostele. Miks on elu­looraamatud tänapäeval nii populaarsed? Sest nendes on kirja pandud tegelikkuses asetleidnud sündmused. Ajaloolased-poliitikud võivad vastavalt vajadusele aja­lugu võltsida - tõde aga on kõigele vaatamata raamatu­tesse raiutud.

Eevi Geidik