Mul oli suur au osaleda Euroopa Pagulasfondi ja EV Siseministeeriumi poolt rahastatud projektis kolme ürituse korraldamisega Jaama külas (Illuka vald Ida-Virumaal) elavatele varjupaigataotlejatele. Eelmisel suvel käisime üheskoos koduvallas Ebavere ja Nadalama jaanituledel, aasta lõpupoole harjutasime jõulupärgade valmistamist ja osalesime Väike-Maarja muusikafestivali ajal Maria Listra kontserdil Kiltsi mõisas. Projekti eesmärk oli saada ise uusi kogemusi ja tutvustada varjupaigataotlejatele nende jaoks uut piirkonda.
Jõulupärgade meisterdamine oli elamus isegi meestele. Foto: Reet Maadla
FOTO: Väike-Maarja Valla Infoleht
Tegime pagulaskeskuse asukatele ringsõidu nende uues elukohas Vao külas ja mulle tundus, et need tulevased Vao elanikud olid hästi elevil ja uudishimulikud ning valmis kohe siia üle kolima.
Erinevalt elust nende senises asukohas Ida-Virumaal Jaama külas, saab siin elada keskuses, kus on transpordivõimalused ning ümberringi majad ja inimesed. See on väljakutse ka vaolastele, sest veebruarikuust hakkab siin liikuma rohkem kui paarkümmend teistsuguse väljanägemise ja nahavärviga inimest. Nad on siin sellepärast, et ellu jääda. Oma kodumaal on sõda, poliitilised võimuvõitlused ja sellega kaasnev tagakiusamine või usulised probleemid, mis sundisid kodu maha jätma. Eestlastena mõistame me neid suurepäraselt, sest pole ju meilgi perekonda, keda pagulaste teema omal ajal poleks puudutanud. Täna teame, et eestlasi on kõikjal. Erinevus rikastab maailmavaadet ja arusaamu maailma elu-olu kohta.
Projekti huvitegevuse eesmärk oli tutvustada varjupaigataotlejatele uut koduriiki, selle kombeid ja kultuuri, euroopalikke tavasid ja inimeste arusaamu. Varjupaiga elanikud Albaaniast, Afganistanist, Pakistanist, Ukrainast, Vietnamist nautisid rahvuslikke etteasteid ja osalesid võistlustel ning mängudes.
Nauditi ka meie imelisi valgeid öid, sest jaanitulelt jõuti tagasi Jaama külla kaugelt pärast keskööd. See projekt oli mulle tõeline väljakutse, sest kõigi tegevuste ja väljasõitude organiseerimisel tuli arvestada usuliste eripäradega, toitumistavadega jne.
Seda kõike kannustas tegema soov aidata abivajajaid. Arvan, et kodust lahkumine ja ei tea kus oma uue elu alustamine, nõuab ka rohkem ettevõtlikkust ja otsustusvõimet.
Tean, et varjupaigataotlejad on päris osavad ja andekad, oskavad oma kätega teha päris vahvaid asju. Laseme neil rahulikult ennast meie vallas sisse seada. Kinnitan, et erinevus ainult rikastab meid kõiki ja eelarvamusvaba suhtumine aitab kogukonda sulandumisele kaasa.