Palametsa pajatused: 77 aastat Keila raamatukogu lugejana

Arvutan nii paberil kui näppudel, aga ikka tuleb välja uskumatuna näiv arv – 2015. aasta sügisel möödub 77 aastat päevast, mil astusin esimest korda üle kohaliku raamatukogu läve ja pole möödunud ühtegi aastat, õigemini suve, mil ma ei oleks selle igati sümpaatse biblioteegi teenuseid kasutanud.

Asi on selles, et mõningad Tartu ja tartlastega seotud skandaalimaigulised üllitised on ülikoolilinnas suure nõudluse tõttu raskesti kättesaadavad, laenutusjärjekorrad pikad.

Keilas aga avariiulilt oma käega vabalt võtta. Siinne nõudlus on mõnevõrra teine. Aga raamatukogusid ma austan ja armastan. Mõeldes nüüd, vanuigi, tagasi neile mõjudele, mis aitasid kaasa kunagise poeglapse sotsialiseerumisele, st muutumiseks ühiskonna liikmeks, siis saan järgmise rea: kodu, kool, ümbritsev reaalsus ja lugemine. Kodus ju tarberaamatuid leidus, perekonna Piibel kaasa arvatud, aga juturaamatuid mitte. Küllaltki kalli ilukirjanduse ostmist peeti nagu raharaiskamiseks.

Pealegi laenutati neid raamatukogust ja nii saigi minust agar lugeja, keda Keila tolleaegse kogu kehvus täielikult rahuldas. Mäletan, et kõik laenutatud teosed olid särjesapilise mustriga kaetud tugevas raamatukoguköites ja hoiul kõrgetes vineerkappides, kust proua Magda Kohava neid tellimissedelile kirjutatud pealkirja ja numbri alusel üles otsis ja lahkelt kätte tõi – olgu ta takka järele selle hoole ja lahkuse eest tänatud! Raamatukogu oli tol ajal lahti kahe tööpäeva õhtul ja pühapäeva pärastlõunal, 2-3 tundi korraga, aga see rahuldas tolleaegset lugejaskonda täiesti.

Püüdsin leida põnevaid ning lõbusaid teoseid, kirjutasin loetu autorid ja pealkirjad üles ja – oh püha lihtsameelsus! – panin loetelule meeldivuse alusel koolis kasutusel olnud skaala alusel ka hindeid. Tammsaare, Gailit ja Hindrey olid kindlad „kolmemehed“, Kippel ja Ristikivi koos Hamsuni ja Mälguga küündisid „neljani“ ja Oskar Luts, noor Vilde ning Jüri Pärijõgi pälvisid „viie“. Tõsi – teinekord pika miinusega.

Võttis aastaid, enne kui klassika minu arusaamades talle kuuluva väärika koha leidis. Vana tõde, et ülemäära varane asumine väärtkirjanduse juurde tuleb pigem kahjuks kui kasuks, leidis veel kord kinnitust.

Alles see oli, kui Harjumaa raamatukogu oli Keskväljakul hajali neljas omaette kohas, nüüd aga... Uued ruumid ja uus koht tõstavad raamatukogu väärikust veelgi. Linna servas küll, aga see-eest milline jalutuskäik! Kas piki asfaltrada Männiku servas või mööda looduslikku metsarada ühe valge koolimaja juurest teise valge gümnaasiumihoone juurde, kahe suure ja elava sipelgapesa vahelt läbi. Ning karjuvalt värvikirevate kaantega üllitised avariiulitel oma käega võtta.