„Keilas tehti peatus, sest sõitu kaasa tegema tuli ka teedeminister kolonel Otto Strenbeck, kes praegu viibib Keilas puhkusel. Võtnud peale ministri, mootorvagun tormas edasi, kuni varsti – sõitjatele harjumatult ruttu – veeres Haapsalu jaamahoone ette.“ Siin võtsid Tallinna külalisi vastu suvituslinna tähtsamad tegelased eesotsas linnapea dr Alveriga. Nad toonitasid oma kõnedes, et nüüdsest võivad kõik teised Eesti linnad Haapsalut kadestada seniolematult kiire ja meeldiva rongiühenduse pärast.
Külalistele anti kuursaalis pidulik lõunasöök, mille järel sõidutati seltskonda mootorpaatidega merel. Tagasisõitu alustati õhtul. Jaama oli kogunenud arvukalt kohalikku rahvast uut mootorrongi uudistama.

Rongi nimi olla võetud Berliin – Hambrugi liinil kurseeriva mootorrongi Lendav Hamburglane eeskujul. (Lisan oma arvamuse – küllap selle nime osas saadi omakorda inspiratsiooni Richard Wagneri kuulsast ooperist „Lendav hollandlane“). Rong kaalub 240 tonni. Diiselmootor on valmistatud Taanis, elektriseadmed Rootsis ja Volta tehases Tallinnas. Mootori võimsus 240 hobujõudu. Kilomeetri peale kulub kütteõli vaid 550 gr, mis tuleb 5 korda odavam auruveduri kulust. Regulaarliiklus algab 1935. a juunikuu lõpust. Kavas on ehitada veel kitsarööpmeline mootorrong. See saab nimeks Mulgi Ekspress, kuna hakkab sõitma Tallinn – Viljandi liinil, seega vabariigi pealinnast Mulgimaa pealinna.

Niipalju siis tolleaegsest kirjatükist.

Olen minagi sõitnud poisikesena Lendava Läänlasega Keila ja Tallinna vahet. Oli kiire küll, egas vahepeatusi suurt olnud. Ainult et esmaspäeva hommikuti oli reisijaid nii palju, et tuli kogu tee püsti seista. Noored jalad, ringijooksmisega harjunud, nii et see ei olnud probleem.
Mis Lendavast Läänlasest sai? Eks teda tabanud sama saatus mis kogu elektriraudtee veeremit. Viidi 1941. a südasuvel Venemaale – rööpalaius ju sama – ja küllap teda seal vanarauaks sõidutati. Kui ainult osati sõidukorras hoida.