Palametsa pajatused: Keila raudteejaam - teine tõmbekeskus
Ma kasutan lapsepõlvest peale sisseharjunud „raudteejaama“
nüüdisaegse „rongijaama“ asemel, mis on keeleliselt ju loogilisemgi, sest „maanteejaam“ „bussijaama“ asemel kõlaks veidralt. Nii et las see vanamoelisus olla. Andku lugejad andeks.
19. sajandi lõpust sai raudteejaamast koos sellest Haapsalu maantee suunas kujuneva asumiga Keila teine tõmbekeskus. Mida aeg edasi, seda tugevamaks siinne tõmme kujunes, kuni üldine autostumine murdis rongi kui põhilise liiklusvahendi monopoli.
Mäletan aega, mil Keila jaamas olid vaid madalad platvormid
ja reisivagunitesse pääsemiseks tuli kasutada kolmeastmelist
järsku välistreppi, tahmased käsipuud kahel pool toeks. Aga kui su käed olid pakkide all kinni ja eessiseneja saamatu, nii et olid sõna otseses mõttes ninaga tema tagumikus, siis oli vagunisse saamine küllaltki ebamugav.
Omaette elamus oli auruveduri möödasõit rongi jaama
jõudmisel. Tavalistel veduritel olid kõik rattad ühesuurused,
reisirongide esindusvagunitel aga kaks keskmist hästi kõrged ja erkpunaseks värvitud. Vägevat vilet andes ja rataste vahelt tupruvat auru välja ajades sõitis selline lokomobiil eelajaloolise hiidelukana sinust mööda, nii et tundsid maapinda värisemas jalgade all. Auruveduri lähedus – see oli ikka midagi meeldejäävat. Raudruuna ürgset jõudu näitavat.
Jaam ise oli terve rajatiste kogum. Veetorn, kuhu pumbati „pehmet“ jõevett, kaubaait koos kõrge platvormiga, Ohtu tee ülesõit, mis hiljem kaotati ohutuse huvides, paekivist raudteelaste saunake, madalad personali elumajad ja mis peaasi – jaamahoone ehk vaksal ise. Keskel
paekivist põrandaga ootesaal piletikassa ja ajakirjanduse müügiletiga. Eraldi einelaud, mida rahvas kutsus puhvetiks, mis aga õhtuti oli pigem restoran, kuhu linadega kaetud lauakeste taha kogunesid kohalikud prominendid sööma, jooma ja Keila, Eesti ning maailma asju arutama. Keila mäel losutav kirikukõrts oli nagu prostama publiku tarvis.
Jaamapargi servas olid madalad, ilma seljatugedeta pingid. Neil istudes said oodata nii rongi kui rongilt tulijaid, kes tõid kaasa uuemaid pealinna uudiseid, eelkõige kuulujutte. Kedagi tuttavatest kohati siin ikka. Õhtu hakul kogunes jaama Keila noorus, et aru pidada, kuhu minna
või mida ette võtta. Suuri valikuid siis ei olnud, patused paigad ei ahvatlenud ja egas neid tolleaegses Keilas leidunudki.
Kas minna jõe äärde, pritsimajas tegutsevasse rahvamajja või Männikusse – need olid noortele tavalised valikud. Kõige rohkem tõmbas just Männiku spordiplats, mis – vähemalt teismelistele – oli pikka aega Keila kolmandaks tõmbekeskuseks. Mõnuaineteta mõnusalt sportlik paik, kus sai kurameerida ja omavahel jõudu mõõta.
